INNA GRÜNFELDTI INTERVJUU Urmas Lennukiga

Teatri, kirjanduse ja kitarriga. Siiralt – Urmas Lennuk

Urmas Lennuki nimes on r-täht. Õnneks. Sest talle on elus tähtsad just r-tähega asjad ja nähtused. Raha? Vale! Hoopis kirjandus ja teater. Kitarr. Siirus. Rahvatants. Me ei tea, mis saanuks, kui talle oleks pandud nimeks Madis või Julius või hoopis ... Boob.

Umas Lennuk tunnistab, et talle meeldib veel mõndagi “err”-ilist. Ja raha meeldib natuke ka. Igatahes keeldub ta üksikule saarele minemast, kui ei saa lemmik-”r”-e sinna kaasa võtta. Valimised ja sünnipäev selja taga, naudib ta lähenevaid lepatriinude jõule ja õpetades õppimise võlu. Paarkümmend aastat head tuttavad olnuna sinatame.

Astusid laupäeval üle poolsajandi piiri ja pühapäeval kogusid kohalikel valimistel 15 häält. Kandideerisid sotsiaaldemokraatide nimekirjas ning ütlesid videos, et seisad pehmete väärtuste ja noorte eest. Miks otsustasid oma sõna sekka öelda? Kuidas ise rahule jäid?

Tahtsime parimat, aga välja tuli jälle Lasnamäe. Loomulikult on väike pettumus, samas langesid valimised proovide algusse ning pidin rohkem Viljandis olema kui Rakveres, aga vabandusi leiab alati. Teisest küljest tuleb tõdeda, et kui vaid 54 protsenti linnakodanikest käib valimas, ongi järelikult linnas kõik väga hästi. Kui Rakvere linnakodanik on sellega nii pööraselt rahul, mis praegu toimub, mida ma siis vaidlen.

Samas, ega ma oma jonni ei jäta ka, eks ma käin ja räägin ikka inimestele, mida minu arvates peaks teisiti tegema, ja tõenäoliselt astun ka erakonda lõpuks. Aga see pool aastat on väga huvitav aeg olnud. Need on kindlasti minu inimesed. Ma saan aru, et sotsiaaldemokraatia pole endistes Nõukogude maades eriti seksikas, aga kahjuks on ta [Sotsiaaldemokraatlik Erakond] ainus erakond, kes tegeleb laste, noorte, vähemuste ning mitterikaste teemadega. Ida-Euroopa häda on see, et siin pigem vaene inimene võtab SMS-laenu, kui tunnistab, et ta vaene on. Me lihtsalt pole veel oma okupatsioonikompleksidest paranenud ja mõned elavadki veel üldse ENSV-s.

50 aastat oled ilmas elanud ja toimetanud. Kas ja kuidas see tähtpäev või tärmin sind puudutas?

Olen õnnelik, et olen elus. Põgenesin juba ette mitmeid aastaid selle numbri eest. Talvel ostsin endale viimases meeleheites isegi lõhkised teksad, et noort inimest teeselda, aga praegu olen leppinud, ja kuna minule olulised inimesed sellest numbrist suuremat numbrit ei tee, ei tee ka mina. Juukseid peab lihtsalt tihedamini lõikama, et hall närvidele ei käiks, ja ainevahetus on viletsam, aga selle vastu aitab liikumine, mis mulle tegelikult järjest rohkem meeldib.

Nimetasid, et sulle on elus tähtsad ja südamelähedased viis r-tähte sisaldavat asja: kitarr, kirjandus, teater, rahvatants ja siirus. Sõbrad lisasid nimekirja korvpalli ning sinu kontserdi viimase laulu pühendusele mõeldes kuulub sinna ka tütar. Ja ilmselgelt kuuluvad sõbradki.

Kui ma peaks üksikule saarele minema ja saaks ainult ühe neist kaasa võtta, siis soolatagu see üksik saar parem sisse! Ma ei oska neid kuidagi järjestusse panna. Võtke üks ära ja ma virutan oma lusika nurka. On kas kõik või mitte midagi. Ma ei oska ega tahagi nende vahel valida.

Millal kirjutasid oma esimese ilukirjandusliku teksti? Kas mäletad, mis see oli? Kui palju on aastatega sahtlisse kogunenud luuletusi?

Kui ma vastaks midagi, siis ilmselgelt valetaks. See esimene tekst oli ikkagi üle neljakümne aasta tagasi. Ma ei ole eriline mälugeenius. Sahtlis midagi on, aga need ootavad aegu, mil mind enam ei taheta või kui ma ise neid teha tahan.

Õppisid paar aastat Tallinna pedagoogilises instituudis eesti keelt ja kirjandust, aga läksid siis hoopis lavakooli lavastajaks õppima. Miks muutsid suunda? Mil moel teater sinu ellu imbus või tuli hoopis pauguga? Kuidas jõudsid selgusele, et sinust peab saama lavastaja? Miks mitte kirjanik? Või õpetaja? Miks on teater see, milleta sa ei saa?

Tegelikult olen kogu elu tahtnud kirjanikuks saada.

Juhtus nii, et sain näitekirjanikuks, neile lihtsalt makstakse rohkem – seega mulle meeldib ka raha. Vähemalt pole mul kunagi midagi tema vastu. Teatrikooli saatis mind proovima vend, et näed, võetakse lavastajaid vastu, hakka midagi lõpuks korralikult õppima. Olin siis juba 26, aga tundub, et sobis.

Õpetaja oled ametist sõltumata nii või teisiti, olgu loovkirjutamises või teatritudengitele. Kuuldavasti on praegugi Viljandis midagi teoksil. Millega ja kellega seal toimetad?

Õpetades õpid ise kõige rohkem ja see ongi õpetamise võlu. Viljandis teeme proove kolmanda kursuse näitlejatega ja valmistame ette “Lepatriinude jõule”, mis detsembris Rakvere teatris lavale tuleb, seega rohkem õpin kui õpetan. Väga intensiivsed ja huvitava mõtlemisega noored inimesed. Ütleme nii, et võtan neilt meistriklassi.

Alustasid lavastajana aastal 1998, eduka näitekirjanikuna paar aastat hiljem. Aastal 2001 kirjutatud “Rongid siin enam ei ...” võitis Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluse ja “Liivakellade parandaja” sai ergutuspreemia. “Rongid ...” toodi lavale Ugalas. Ütlesid intervjuus Kaja Kannule ja Madis Kolgile, et “Rongid ...” oli kodukoha Tamsaluga hüvasti jätmise lugu. Kui palju lapsepõlv ja noorus sinu loomingulist maailma on mõjutanud ja mõjutab?

Mingi osa minu naiivsest ja siirast laadist on pärit just lapsepõlvest. Ega ma selle vastu ei sõdi küll. Moodsad tekstid on maailmas nii kaugele arenenud, et eesti näitekirjandus ei jõua neile enam järele. Seda enam, et Eesti teatrid ei armasta Eesti autoreid eriti, kui nad just vaataja maitsele alla ei kirjuta, nagu minagi päris pikalt tegin ja ilmselt teen ka edaspidi mõnikord. Aga see on Eesti kultuuri häda laiemalt. Eesti kultuur ongi Eesti riigil nagu pomm jala küljes.

Näidendeid jäidki kirjutama, lavastamisse tekkis aga pärast “Hommikusööki Tiffany juures” aastal 2002 kuueaastane paus. Miks?

Olin väga algaja ja siiras nagu alati. Aga näitlejal pole siirusega laval mitte midagi peale hakata. Näitleja vajab ülesannet ja põhjust, miks üks või teine tegelane midagi teeb. Kuna rakendust leidus ka teatri kirjandustoas, keskendusin sellele.

Aastal 2003 kirjutasid (vähemalt) neli näidendit. “Ellumõistetud” lavastas Rakveres Kalju Komissarov. “Boob teab” võitis näidendivõistlusel esimese preemia ja “Kadunud kindapood” ergutuspreemia. “Boob teab” jõudis vaatajate ette Tallinna Linnateatris Jaanus Rohumaa ja Rakveres Kalju Komissarovi lavastuses. Millise pilguga neid lavastusi vaatasid, mida mõtles lavastaja sinus?

“Boob” on üldse üks kummaline tekst. Öeldakse, et esimene näidend kirjutatakse südameverega, hilisemad taasluuakse. Ja eks ta õige on. “Boobi” najal elan ma tegelikult veel tänagi materiaalses mõttes. Teda on mu tekstidest kõige rohkem tõlgitud ja ka kõige rohkem lavastatud maailmas.

Kalju [Komissarovi] puhul tooks ma pigem välja selle, et ta ei olnud küll mu õpetaja teatrikoolis, aga oli seda teatris. Professor Ingo Normet võttis mu küll kooli ning andis teatri mõttes alushariduse, aga Kalju jääb tänu Indrekule ja Üllarile (Indrek Saar ja Üllar Saaremäe – I. G.) igavesti minu päris õpetajaks. Kui mu elus on olnud kaks inimest, kellest ma lõpmatult puudust tunnen, siis on need just õpetaja Kalju Komissarov ja põhjendamatult vara lahkunud teatrikunstnik Mihkel Ehala, kelle surma suhtes on mul Jumalaga veel üks põrgusuur kalkun kitkuda, ja ma pole üldse kindel, et Jumal mu ees vabandama ei pea, kui me kunagi pika laua taga seda asja arutama hakkame.

Viimane aasta on õpetanud, et kui sa teed seda, mida tahad, siis sa tegelikult nälga ei jää. Lihtsalt süda ja hing on rohkem rahul.

Pidasid lavastamises pausi veel mitu aastat. Alles aastal 2008 tõid Rakvere publiku ette enda kirjutatud näidendi “Päeva lõpus”. See sai ka filmiks. Mis andis impulsi hakata taas lavastama?

Ma ei osanud ju lavastada, kui ma Rakvere teatrisse tulin. Aga kui ma olin kuus aastat kõrvalt vaadanud, kuidas teised seda teinekord üritasid, siis sain aru, et nii oskan mina ka. Seda ma siis Üllarile ühel hetkel ütlesin ja Üllar vastas: tubli poiss, hakka pihta, seda ma ootasingi!

Oled kirjutanud 85 näidendit, seriaalid lisaks. Lavastanud – lavastajate liidu andmetel – 24 näidendit. Kuidas sa seda kõike jõuad?

Jah, ilmselt olen ma Eesti näitekirjanduse grafomaan number üks. Vähemalt pole ma suutnud tuvastada inimest, kes oleks rohkem Eesti teatrit oma tekstidega vaevanud. Lavastamata on vaid kaks näidendit: “Õpetaja” (Julius Kuperjanovist, mille kirjutasin Märt Meose tellimusel ja mis läks failina kaduma) ning “Minu tänav”, mis on mu enda lemmik, aga mida keegi kunagi lugenud pole, kui ma sellest juttu teen, ja siis ma ise ka ei trügi teda kuskile pakkuma, kuigi ta mulle väga meeldib. Selleks et seda kõike jõuda, tuleb väga varakult tõusta hommikul ja teinekord mitte magama minnagi.

INNA GRÜNFELDT
Loe pikemalt: https://virumaateataja.postimees.ee/7368279/teatri-kirjanduse-ja-kitarriga-siiralt-urmas-lennuk