INNA GRÜNFELDTI INTERVJUU Peeter Raudsepaga

Peeter Raudsepp toob lavale kired Rosmersholmis

Rakvere teatris jõuab lavale “Rosmersholm”, näidend, milles põimuvad poliitika, kired ja krimilugu. Aastal 1886 kirjutatud draamas pulbitsevad samad pinged ja kired nagu tänases päevas, tõdeb lavastaja Peeter Raudsepp.

Norra kirjaniku Henrik Ibseni “Rosmersholmis”, poliitilises pingekoldes toimuvas isiklikus draamas, võlub lavastajat Peeter Raudseppa, et autoril ei ole mustvalgeid lahendusi ega ole üheselt selge, kes on õige, kes vale.

Kõigepealt küsimus, mis on tekkinud igaühel, kes näinud lavastuse “Rosmersholm” plakatit: miks on Natali Väli pildil habemega?

Sellega on nii, et inimesed peaksid vaatama tulema, miks on Natalil plakati peal habe. Lavastuses tal ei ole habet. See on meil meelega provokatiivne samm, sest tegevus toimub 19. sajandi lõpus, kus naistel ei olnud hääleõigust ja oli üldse väga vähe õigusi – kõiki asju ajasid suurte habemetega mehed. Riigis, perekonnas, kogukonnas ja igal pool.

Rebekka on ühes majas, kus seinte peal ripub ridamisi esiisasid, kes kõik kaitsevad traditsioone: sõjaväelasi, kirikuõpetajaid. Teine pool seal majas peategelase Rebekka kõrval on mõisnik ja aadlik Rosmer. Nende suhted moodustavadki loo põhituuma.

Mis ajendas teid just nüüd ligi 140 aastat tagasi kirjutatud lugu lavastama?

Ibsenile on tähtis ja mulle on tähtis, kuidas tegelikkuses isiklik on poliitiline ja poliitiline on isiklik. Neid asju ei anna teineteisest eristada. Poliitilise ja isikliku elu seose küsimus on loos tähtis, samuti naise positsioon selles.

Ka praegu elame inimestena kahestunud elu. Arvame, et ühiskond lõpeb siis, kui koduukse sulgeme, et siis justkui algab eraelu, millel ei ole ühiskondliku reaalsusega midagi pistmist, et seal kehtivad teised reeglid. See on petlik illusioon, kui inimesed ei teadvusta, et ka see, mida teeme köögis või voodis, on seotud poliitikaga, aga ka soorollidega. Siit ka küsimus, kas naisel on vaja poliitikas osaleda või mitte.

Praeguseks ajaks on asjad muutunud, aga Eestis on kõrgemal poliitilisel tasemel tendentsid, et naiste kätte võidetud vabadusse hakatakse kriitiliste mõtteavaldustega sekkuma.

Küsitakse, kas naised ikka peaksid poliitikas aktiivselt osalema, minnakse sinnamaani, et kommenteeritakse naispeaministri soengut või kleiti. Meespoliitikuga me ju seda ei tee. Sellepärast selle loo valisingi, et niisugune aeg on tagasi tulnud.

Miks see ikkagi nii on?

Marukonservatiivsus, mis on tingitud vahepealsete aastate tegemata jäämisest, on meid hakanud väga tagasi minevikku tirima. Väljakutseid, mis ühiskonnas on, ei lahenda sellega, et läheme minevikku tagasi, vaid peame selle vabaduse alusel, mille oleme saavutanud, püüdma edasi liikuda, suutma elada koos nende inimestega, kes meile isiklikus plaanis võibolla ei meeldi.

See on minu meelest euroopaliku traditsiooni positiivne osa, et suudame taluda enda kõrval teistsuguste vaadetega inimest, aga kui keegi siia tulnud teistsugune inimene põhireeglite vastu eksib, tuleb ta korrale kutsuda. Aga kasutada ära võõravastast viha ja hirmu isiklike poliitiliste ambitsioonide saavutamiseks on minu meelest vale.

Kuidas “Rosmersholm” neid teemasid peegeldab?

Seal on mõisahärra, kelle majapidamisse tema naise seltsidaamiks on peategelane Rebekka tulnud. Mõisahärra naine on aasta tagasi õnnetutel asjaoludel surnud. Mõisnik ja Rebekka on võitluskaaslased, et ühiskonda uuendada olukorras, kus Norras hakati andma hääleõigust lisaks rikastele kodanikele vaesematele meestele, naistel seda veel ei olnud.

Tegevus toimub kahe päeva jooksul, mil käivad kohalikud valimised. See on poliitilises pingekoldes toimuv isiklik draama. Mõisahärra ja Rebekka poliitilised ideed põrkuvad reaalsusega, tõsiste meeste poliitikaga.

Mis mind Ibseni puhul võlub ja huvitab, on see, et tal ei ole mustvalgeid lahendusi, et ühed on head ja teised halvad. Praegu on moes teha lavastusi, kus vaeste peale mõtlevad inimesed on alati head ja rikkamad on kohe pahad. Ibsen on selles suhtes meister, et ta jagab hoope mõlemale poole.

Seal ei ole üheselt selge, kes on õige, kes vale. Tahaksingi, et inimesed hakkaksid selle loo juures kaasa mõtlema – nad peavad ise otsustama, kelle poolt nad on kogu selle isikliku ja poliitilise võitluse juures.

Seal on lisaks armastusele palju mõtteid isamaast, majanduslikust ebavõrdsusest, sellest, mismoodi peaks olema ühiskond korraldatud.

Kuigi lugu on poolteist sajandit tagasi kirjutatud, on see relevantsuse säilitanud ja probleemid on tagasi tulnud tänu konservatiivsele pöördele ühiskonnas. Näidendis on ka väga tugev ja mitmetahuline konservatiivne tegelane olemas.

Aeg läheb, aga inimene ei muutu.

Inimene on mingis mõttes muutunud, aga mustrid kipuvad korduma. Teeme seda lugu puhastatud ajaloolises võtmes. Me ei ole seda tänapäeva toonud. Seda ei annagi üle kanda otseselt, pigem tinglikkuse astmega.

Kõige olulisemat selles loos – naise positsiooni – ei saa üksüheselt kanda tänapäeva, küll aga saame sellest välja lugeda kõikide minoriteetide võitlust oma õiguste ja tegutsemisvabaduse eest.

Kuidas seda lugu vaadata?

Lugu saab vaadata kolme moodi. Inimesed, kes tahavad vaadata kriminulli, saavad selle kätte, sest kõige taga on saladus Rosmeri naise hukkumisega seoses. Seda saab võtta poliitilise draamana, kus võitlevad omavahel inimeste ideed, kuidas nad oma ideedest lahti ütlevad, teineteist mõjutavad. See on näidendi teine kiht.

Kolmas kiht on kahe inimese armastusdraama kõige selle poliitilise ja kriminaalse juures.

Naljalt teist nii mitmekihilist lugu polegi maailmakirjanduses, võibolla Tšehhovil, mida saaks kuue-seitsme inimesega ära mängida.

Ibsenil on näidendis kuus tegelast, aga teatri kodulehel on kirjas kaheksa näitlejat. Missuguseid rolle või lahendusi olete lisanud?

Rosmersholmi mõisa juurde kuuluvad ka teenrid. See on suur osa majast. Nemad käivad liikuva mööbli alla, nagu tol ajal öeldi. Neil on tähtis osa maja vaimu esiletoomisel.

INNA GRÜNFELDT
https://virumaateataja.postimees.ee/7463258/peeter-raudsepp-toob-lavale-kired-rosmersholmis