INNA GRÜNFELDTI intervjuu lavastajaga: Veiko Õunpuu tantsib Rakveres Strindbergiga

Veiko Õunpuu tantsib Rakveres Strindbergiga

Rakvere teatris jõuab lavale August Strindbergi psühholoogiline draama, kus mehe ja naise kujutlusmängud kasvavad kodusõjaks. Tantsu suhetes ja elus lavastab Veiko Õunpuu.

Eesti filmitaeva ere täht Veiko Õunpuu on kõndinud sel talvel teatriradu. Rakvere teatri väikeses saalis on lavaküpseks saamas August Strindbergi “Tants”, algse pealkirjaga “Surmatants”.

Kui teile kui tuntud filmiloojale tuli Rakvere teatrist ettepanek lavastada August Strindbergi “Surmatants”, kui pikka mõtlemisaega vajasite enne nõusoleku andmist?

Kaalusin kuu aega, siis käisin korra näitlejatega kohtumas ja mõtlesin veel veidi. Mitte kui tuntud filmilavastaja, vaid kui amatöör teatri alal. Ma ei olnud kindel, et ma suudan ülesannete kõrgusel olla.

Milline on teie suhe August Strindbergi loominguga?

Lugupidav, kuigi enne lavastama hakkamist olin ta enese jaoks mingisse lahtrisse ära paigutanud. Pidasin Strindbergi ennekõike näitekirjanikuks ja ei olnud tema isikliku eluloo ja isiksusega väga tuttav.

Nüüd, lavastusperioodi lõpus, on suhe märksa intiimsemaks muutunud ja hinnangulisus, mis pealiskaudsel tutvusel on kerge tekkima, on taandunud omamoodi imetluse ees.

Mis näidendis “Surmatants” teid paelus või intrigeeris seda lavastama?

See, mis kogu Strindbergi loomingu juures on köitev - tema ettearvamatus. Võrreldes näiteks Ibseniga on selgelt tajutav äratõuge niinimetatud kompaktsest dramaturgiast. Otsad on lahti, paljud seosed avanevad alles pärast mitmendat lugemist. Ta ei ammendu nii kergesti. Ja just eriti “Surmatantsu” juures meeldib mulle üldistav sümbolistlik tasand, selja pööramine argipäevale.

Millistel kaalutlustel sai “Surmatantsust” “Tants”?

Mulle tundus, et koroona ajal oleks otse surmast rääkida labane. Nagu üritaks kuidagi ära kasutada olukorda.

Lavastate teatris äärmiselt harva. Draamalavastajana on valminud teatris NO99 aastal 2010 Rainer Werner Fassbinderi “Praht, linn ja surm” ning aastal 2016 Bertolt Brechti näidendi “Ema Courage”. Nüüd siis Rakvere ja “Tants”. Mis ajendab aeg-ajalt teatrilavastusi looma? Millised on teatritöö helged ja keerukad momendid?

Ega ma ennast teatrilavastajaks ei pea, ja kui ei kutsutaks, ega siis vist ise võimalusi ei otsikski. Tihedamini lavastades ei peaks mu närvikava ka ilmselt vastu, sest teater paljastab halastamatult ja kiiresti su oma küündimatuse ja emotsionaalse ebaküpsuse. Aga eks mulle tegelikult meeldib ka see, et ma pidevalt ja järjekindlalt sellele tööle pisut alla jään.

Kas leidsite trupiga kiiresti ühise keele ja meele? Missuguseks kujunes prooviperiood ja koostöö Rakvere näitlejatega?

Tore oli, aga eks mulle on teatri sõnavara, mõtteviisi ja töömetoodika mõistmine päris raske. Filmitegemine on teatrist nii kardinaalselt erinev ja näitleja teatris on hoopis teine loom kui näitleja filmis.

Ma tundsin väga teravalt, et mul on puudu oskustest, et adekvaatselt kaasa rääkida, kui näitleja oma võimalusi otsib, et lavastuse pidevaks kordumiseks valmistuda. Kõik, millest mina oskan proovis rääkida, on see, kuidas miski minule näib ja mida ma loodaksin lavastusega saavutada. Selline jutt võib ju näitlejale huvi pakkuda, aga abi on tal sellest kardetavasti väga vähe.

Kui film on valmis, on tulemus fikseeritud, teatris on sooritus igal õhtul uus ning väikesed ja suuremad variatsioonid, samuti inimlikud eksimused sisse kodeeritud. Kuivõrd ja kuidas lavastades sellele mõtlesite või sellega arvestasite?

Mingis mõttes on teater nähtusena küpsem ja elutargem, siin lepitakse paratamatu läbikukkumise võimalusega kergemini. Filmi tehes kipub tekkima mingi perfektsionismijanu. Kardan, et teatris võib selline hoiak tervist kahjustavaks muutuda.

Millise näidendiga ja miks oleksite Rakverre tulnud, kui oleks antud valikuks vabad käed?

Mulle jäi kunagi “Ema Courage'i” tehes silma Brechti “Tapamajade püha Johanna”. Ilmselt oleksin selle ette võtnud.

Millised on teie varasemad seosed-suhted-kokkupuuted Rakvere linna ja Rakvere teatriga? Äkki on mõni lugu jutustada.

Käisin siin kunagi klassiekskursioonil, mäletan Rakvere kaubamaja kui ühte väga esinduslikku nõukogude müügiasutust. Ja siis kunagi hiljem, mingil põhjusel läbisõidul olles, üllatusin linnuse servas oleva atmosfäärika vanalinna ilust.

Mu meelest on Rakvere ka selle poolest tähelepanuväärne linn, et seda ehtiv Tauno Kangro taies on, vähemalt ühest küljest vaadeldes, päris talutavate proportsioonidega.

NÄITLEJA PILK

Tiina Mälberg (kehastab lavastuses “Tants” sõjaväekapten Edgari naist Alice'it): “On olnud äärmiselt huvitav töö. Filmilavastajaid on Rakvere teatris varemgi lavastamas käinud, kui meenutada Peeter Simmi ja Sulev Keedust. Et eriolukorrast tingitud vangerduste tõttu tuli Strindbergi lavastama Veiko Õunpuu, on õnnelik juhus. Materjal oli ette antud ja ta sai selle trupi, kes oli enne mõeldud, ent neist juhustest on kasvanud väga huvitav koostöö. Mind on see töö võlunud ja vaimustanud. Tean Veikot üle 25 aasta. Tema filmid on mulle väga meeldinud ning kunstnikukäekiri inspireerinud. Tema tulek tekitas õhinat ja elevust.

Kui filmilavastajad on pigem visuaalsete piltide loojad, siis ka Veiko on kujutava kunstniku laadi kompositsioonimeister, kes tahab teatrilavastuses luua teatud pilte teatud märkide, koloriitide, meeleoludega. Mulle väga meeldib, et Strindbergi tekst pakub Veikole sügavat huvi, ja kui temast kui filmirežissöörist räägitakse, et ta viskab stsenaariumi nurka ja laseb pigem pildil ja tegutsemisel kõneleda, siis siin on ta püüdnud olla tekstis kinni, süveneda tekstianalüüsi ja teksti lahtimuukimisse. Strindberg mitmekihilisena seda ka pakub.

See lavastus on mitut pidi õnnelik koostöö. Tunnen, et minul kui näitlejal on tavapäratu teatrilavastajaga väga huvitav ja inspireeriv koos töötada. Kuna meil puudub lavastajaga koolitausta mõttes ühine sõnavara või keelekasutus terminites, ongi huvitav, kuidas saame teatud mõisteid ühtlustada, saada aru, mida mõni teatri töökeeles igapäevane mõiste võib temale tähendada ja kuidas seda avada saaks.

Prooviprotsess pole olnud lihtne, aga minul, kel paaril hooajal tavatut teatritööd ei ole olnud, on olnud väga põnev anda ennast uute ideede teenistusse. Tore on seegi, et tema meid näitlejatena ei tunne. Julgen välja pakkuda lahendusi, mis oleks minu puhul ehk võõras. Niisugune vastastikku kompleksi- ja eelarvamustevaba töö on olnud.

Hästi sümpaatne on Veiko julgustav suhtumine. Ta pole küll järjekindlalt paljude asjadega rahul, aga see rahulolematus pole meeleheitlik, vaid pigem turvaline uue, parema ja täpsema lahenduse otsing. Õhkkond on selline, et kuna ülemõtlemine ja närveerimine ei tee asja paremaks, pole mõtet sellele aega raisata. Olen tänulik selle julgustuse ja vabaduse andmise eest.

Turvalisus ei tähenda seda, et mäng ei oleks piiripealne või ohtlik või üle võlli suunav. Tänu toetavale ja usalduslikule õhkkonnale ta saabki meid näitlejatena nihutada äärealadele. Oleme vabad eeldamisest. See loob eeldused millegi uue ja värske, omanäolise ja intrigeeriva sünniks. Usun, et see lavastus on teatud mõttes provokatiivne.

“Tantsus”, kus olen lavastaja kui kunstniku väljendusvahend, püüame rääkida stiliseeritud lugu abielust või pikaajalisest kooselust, küsida, kas sõlmitud abieluliit õigustab rutiini lõhkumiseks julmade käikude kasutamist. Lavastus on kütkestav, mänguline ja eesmärgistatult efektne.”

INNA GRÜNFELDT

https://virumaateataja.postimees.ee/7176224/veiko-ounpuu-tantsib-rakveres-strindbergiga