INNA GRÜNFELDTI INTERVJUU lavastaja Aare Toikkaga

Aare Toikka:“Inimene on üks väga huvitav elukas”

Keset kuldset sügist jõuab Rakvere teatri lavale Indrek Hargla "Suvitusromaan", lugu, kus kõik soovivad kõige paremat, aga läheb nagu alati. Ja rusikas on taskus. "Ta kõlab meie ajas," ütleb lavastaja Aare Toikka.

Aare Toikka sõnul on “Suvitusromaan” ilus, valus ja kohati ka inetu lugu. “Saan lavale tuua lugusid, mis on sarnased lugudega, mis on minu sees, millest ma koosnen, mida ma tean,” ütleb lavastaja.

Miks pidi ootama teid Rakverre lavastama nii pikalt - pea veerand sajandit?

Aastal 1997 tegin siin lastelavastuse “Pähklipureja ja hiirekuningas”, aga mul on oma teater [VAT Teater -toim] ja peab vaatama, kuidas plaanid klapivad, et ära käia. Otsisin võimalust. Kui Rakverega oli juba kokku lepitud, tuli koroona ja lavastus lükkus veel poolteist aastat edasi. Nüüd olen siin ja esietendus läheneb.

Miks pakkusite teatrile Indrek Hargla “Suvitusromaani”?

Portfellis on mitmeid võimalusi. Pidasime teatriga nõu ja jäime selle loo juurde pidama. Ma ei tea, kuidas mõtted käivad, et see on õige asi teha. On ju ka selliseid lugusid, mis istuvad portfellis ja jäävadki tegemata. Või tulevad hiljem meelde. Juhtub, et olen teinud ettevalmistustöö kuhugimaale ära ja see on mul oma arhiivis või mapis või arvutis - ja ükskord hüppab sealt välja.

Millest oleneb, et pikalt oodanud lugu hüppab äkki portfellist välja?

Aeg mõjutab. Inimene on ajalik olend, igal hommikul ikkagi uus.

Lavastajal ei ole väga palju teemasid, mida ta saab käsitleda. Saan lavale tuua lugusid, mis on sarnased lugudega, mis on minu sees, millest ma koosnen, mida ma tean. Ma ei saa teha võõrast lugu. Saan, aga pole mõtet, ei tule välja.

Lood, mida mina teha saan, tunnen ma ära. Neid ei ole väga palju. Armastus ja reetmine, sõda on need teemad.

Mis tõi “Suvitusromaani” just nüüd päevavalgele?

See on ilus lugu ja väga valus lugu, kohati ka inetu lugu. Ta kõlab meie ajas. Selles loos on niisugust rusikas taskus elamist. Mul on tunne, et elus on praegu ka sellist rusikas taskus ringi käimist, mingisugust revanši nõudmist.

Mõtlesin korra, et mis valikuid mul vaba inimesena üldse on. Tundub, et vaba inimene - tee, mis tahad. Aga mul ei ole ju valikuid. Kuigi kõik valikud on olemas.

Miks ja kuidas siis ikkagi ei ole valikuid?

Sellepärast, et lõpuks saan valida üht asja: kuidas ma suhtun sellesse, mis minuga juhtub. See ongi päris vaba inimese valik. Ma ei tea, kas see selles loos sees on, aga ma proovin.

See on hoogne lugu. Kriminaalne lugu ka, aga mitte ainult. Loos tegutseb üks kirjanik. Üks naine ütleb kirjanikuhärrale, et kirjuta suvitusromaan. Kirjanik ütleb, et neid on nii palju kirjutatud. Naine ütleb, et kirjuta selline, mida ei ole veel kirjutatud.

See on vana lugu võib-olla uues kastmes. Natuke filmilik.

Suvel said videosse võetud mõned tagaajamisstseenid metsas, aga milles seisneb lavastuse filmilikkus?

See on üsna pildilik. Tegevuskoht on üks, turismitalu, aga seal on erinevaid paiku. Laiendame lava võimalusi video abil. Sellisel kujul pole ma videot enne kasutanud. Tegime lavakujunduses Rakvere teatri lava natuke suuremaks ja videoga teeme veel suuremaks. Filmilik võibolla ka sellepärast, et monteerin filmi moodi.

Ehkki videos on tagaajamine, on loos mõtisklust ja inimlikku kokkusaamist. Video annab võimaluse tuua ka Eesti mets lavale. Tahtsin, et mets oleks laval. Metsal on loos eriline roll. Eestlased ei saa metsata kuidagi. Kui asi tuksi läheb, siis läheme metsa. Kas peitu või niisama metsa. Sel sügisel oli ju väga hea metsas käia.

Pealkiri “Suvitusromaan” kõlab helgelt ja kergelt, aga Peeter Raudsepp ütles, et suure armastusloo kõrval näitab see, kuidas keskaeg ei ole tänapäevast kuhugi kadunud. Mida sellest väitest arvate?

Ega ükski aeg ei kao ära. Kõik ajad on meiega. See on jälle valiku küsimus, kuidas ma suhtun. Nii ongi.

Minu arust ei ole inimeste maailmas iseenesestmõistetavusi. Kui tundub, et mingid asjad on iseenesestmõistetavad, siis on mõistlik järele küsida, kas see ikka on nii. Elame ju omavaheliste kokkulepete maailmas ja kokkulepped kas toimivad või ei toimi. Mulle on üks kulunud tõdemus üsna südamelähedane: ole kes sa oled, aga ole inimene. Sellest proovin lähtuda. Lihtne on sõnu teha, aga palju raskem on elada mingeid lihtsaid asju.

Selles loos, mis hakkab helgelt ja jõuab kuhugi, mida ma ette ei ütle, on suur armastus ka. Kõik inimesed tegelikult teevad oma otsuseid paremast äranägemisest lähtuvalt, käituvad õigesti, aga välja tuleb nagu alati ja veel hullemini. Vastus küsimusele, kuidas see nii on, oleneb sellest, kus paigas sa maailmas oled sündinud, mis koolis oled käinud ja kes su vanemad on. Seal on veel kes- ja kasja kuidas- ja miks-küsimusi. Küsimusele, miks on nii, et kõik käituvad oma parema äranägemise järgi, aga välja tuleb tragöödia, on eri paikades ja eri aegadel olnud erinevaid vastuseid. See küsimus on alati päevakorras, sest inimene on üks väga huvitav elukas.

INNA GRÜNFELDT
Loe pikemat intervjuud:
https://virumaateataja.postimees.ee/7359849/aare-toikka-inimene-on-uks-vaga-huvitav-elukas