INNA GRÜNFELDTI INTERVJUU "Ingli" koreograafidega

Kuidas tantsida ingliga?

Et luua “Ingel”, on lavastajad ja koreograafid Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk otsinud koos Rakvere teatri näitlejatega inglit, käinud läbi mälestused ja muusika, kõnelnud keha ja kujutlustega. Kas näeme nähtamatut?

Inglid on kõikjal meie ümber. Nad kuulevad meie mõtteid ja valvavad meie üle. “Ta on võibolla nähtamatu ja püüdmatu, aga võibolla vahepeal ilmutab end kuskilt,” ütleb Renee Nõmmik. “Igaüks peab ta ise üles leidma,” lisab Tiina Ollesk.

Kust tulevad inglid?

Renee Nõmmik (RN): Silmaga neid ei näe, kehaga tunnetada ... Südamest! Inglid tulevad südamest.

Tiina Ollesk (TO): Ma ei tea ... Võibolla sina oled mu ingel.

Kuidas jõudis “Ingel” Rakvere teatrisse?

RN: Kui Peeter [Raudsepp] käis välja väga intrigeeriva mõtte tulla Rakvere teatri näitlejatega lavastust tegema, mõtlesime, et ei taha teha lavastust, kus tuleb jõuluvana.

TO: Tahaks teha sügavat, aga mitte kaasaegse tantsu performance'i laadi lavastust.

RN: Mõtlesime, mis meid sellel ajal inspireerib. Käisime läbi mõned algallikad, mis valmistasid meid ette, aga millel lavastusega on vähe pistmist. Üks neid oli Wim Wendersi film “Taevas Berliini kohal”.

Wenders mainis, et märkas Berliinis paljudel majadel ingleid bareljeefide või kujudena ja mõtles, et need valvavad Berliini üle. Ta hakkas tähele panema, et lapsed märkavad neid, tajuvad ka neid ingleid, kes on täiskasvanutele nähtamatud. Ta ütles, et lapsed on avatumad, tundlikumad ja neile on maailm üks tervik, üks organism. Täiskasvanutel see kaob. Inglid on metafoorina meie kõrval kogu aeg, kuulevad ja näevad meie mõtteid. Sealt hakkasid mõtted liikuma.

Kuidas valisite näitlejad?

RN: Kui saime teada, et lavastuses osaleb Volli Käro, olime väga õnnelikud, et saame sellise meistriga koos töötada. Aga mitte ainult tema, vaid kõik näitlejad, keda teatri poolt pakuti osalema, teevad meile palju rõõmu.

TO: Kui draamažanri teatris on kavalehel kirjas, kes on osades, siis meil seda ei ole. Ütleme, et on meie seas, laval, meiega on need inimesed.

Tantsulavastuses ei saa draamanäitlejad kasutada ühte põhilist loomevahendit - sõna. Kuidas nad sõnatusse juhatasite?

RN: Hakkasime koos näitlejatega liikuma. Mõtted, mida välja pakkusime, koreograafilised, tantsulised ideed - nende kaudu hakkasime koos jõudma lähemale sisule. Paralleelselt tegime näitlejatega pooletunnised intervjuud. Nendest saime inspiratsiooni, samuti head sisu, mida koreograafiliste ideedena ja ka tekstidena lavastuses kasutada.

TO: Neis tekstides on ka põhjendused, miks kellelgi on mingi soolo või duett.

RN: Võib öelda, et meil ei ole ingli tegelaskuju. Ta on võibolla nähtamatu ja püüdmatu, aga võibolla vahepeal ilmutab end kuskilt. Me täpselt ei tea, kas ta tuleb lavaruumis inimese sisse või on kahe inimese vahel, aga ta kuskil luurab siin laval või lava taga.

Me ei tahtnud kavalehel viidata Wendersi filmile, et ei oodataks ekraniseeringu ülekannet teatrilavale. Väidetavalt see film sündis hästi improvisatsiooniliselt. Nagu praegu meil. Peter Handke, kellelt Wenders palus abi dramaturgina, saatis viimasel hetkel mõned tekstid ja luuleread, mis olid täpselt kümnesse. Üks nendest mõtetest, mis filmi kannab, on luuletus “When the Child was a Child” - “Kui laps oli veel laps”. Luuletuse mõte ongi, et lapsele oli maailm veel üks, tal ei olnud eelarvamusi ega hinnanguid. Sellest saab aru täiskasvanu, kui on selle kaotanud.

TO: Praeguses ajas, selles tohuvabohus meie ümber, on just see, mida - meile tundub - vajame, et see meile uuesti meelde tuletada: kus on meil see “kui ma veel olin laps”.

RN: Me ei ole näitlejatele andnud ülesannet mängida last, aga me viitame lapsemeelsele rõõmule või tervikpildile, võibolla isegi igatsusele selle järele. See on kujunduses olemas. Paljud annetasid lavastuseks oma laste mänguasju. Neid on kasutatud stsenograafias.

TO: Igaüks on väikese mälestuse tükike. RN: Selliste mõtetega “Ingel” tekkis ja nii ta loodud on.

TO: Me kõik vajame teda, inglit, ükskõik millisel kujul või millise nimega ta on. See on kokkulepe, et teda niimoodi nimetame. Võibolla võime talle hoopis teise nime anda. Igaüks peab ta ise üles leidma.

RN: Ühest küljest on lihtne lugu, midagi keerulist ei ole. Samas ta ei ole nii lihtne lugu. Ta on asi, millega tunnetuse ja mõtlemise tasandil ei ole raske suhestuda. Siin ei ole vaja palju selgitada. Stseenid räägivad ise enda eest. Ma loodan. Mõnda aega võib olla, et üks pilt järgneb teisele, aga lõpuks jooksevad kõik asjad kokku ja saad aru, miks.

TO: See on nagu eluski. Sa ei saa kohe aru, miks asjad niimoodi liiguvad. Alles hiljem mõistad, et see viis selle pöörde ja mõtteni.

Missuguseid mõtteid on tekitanud töö draamanäitlejatega?

RN: Kui teeme treeningut ja soojendust, ei õpi me tantsutehnikat, vaid anname kehale ja liigestele hingamist. Näeme, et näitlejad on väga palju ju seotud igapäevase repertuaariga, mängivad etendusi Eesti eri otstes. See kurnab vaimselt, emotsionaalselt ja ka füüsiliselt. Tahame aidata seda pinget rahustada, mitte hakata kehast viimast välja pinnima. Proovime headuse kaudu jõuda liikuvuse, mõtte ja kehalise tegevuse ühtsuseni. Oleme käinud õhtuti vaatamas neid eri lavastustes ja rollides.

TO: See, mida nad nüüd teevad, on tõesti väga erinev.

RN: Näitlejal ei ole võimalik analüütilisele ajule toetuda, et analüüsida karakterit, rolli, stseeni, nagu ta eluaeg on teinud. See on teine teekond, teine asetus. Meil on tõesti väga hea meel, et teater võttis selle julguse, et kutsus koreograafe tegema näitlejatega koreograafiat, tantsu, liikumist, kus ei olegi tekstiosa, eriti teades, et tants ei ole publikumagnet. See julgustükk teeb teatrile au.

Kuidas idee, muusika ja liikumine põimuvad tantsulavastuseks?

TO: Oleme mõjutatud muusikast ja rütmist. Kõigepealt otsime, kuidas teemat läbi muusikalise teema väljendada. Kes on see inimene, mida tema mõtted võimaldavad avada? See on hästi individuaalne lähenemine liigutusele.

RN: Mõtlesime kujundeid, iseloomu, omadusi ja vastavalt sellele lõime liikumisjadasid.
Esialgu, kui helilooja polnud meile veel muusikat kirjutanud, kasutasime teiste heliloojate muusikat, mis meid inspireeris mõttele lähemale jõudma.

TO: Pärast palusime heliloojal muusikat kirjutades jääda samasse rütmi ja skeemi.

RN: Selle peale lõime koreograafia, mida hakkasime näitlejatele õpetama, nendega koos vormima ja edasi minema. Valmistasime end ette, et näitlejatega kohtudes saaksime hakata kohe füüsiliselt tegutsema, sest oli selge, et teistsugune mõtlemine, liikumiste meeldejätmine ja liikumiste seostamine mõttega, eriti kui on vaja koos teha, võtab natuke aega. Draamanäitlejale on see täiesti teine keel. Alguses see võib mõjuda väga formaalsena, et pead suutma teha karakterit väljendavat liigutust õigel ajal.

TO: Ansamblitöö, teineteise kuulamine, märkamine.

RN: Kui osad hakkasid hargnema ja nägime, kuidas nad teevad, hakkasime vaikselt kohandama näitlejate järgi, tooma [sisse] nende liikumisest tulenevaid muutusi. Soolod ja duetid on loodud väga individuaalsel teel. Andsime näitlejatele lähteülesande ja liikumised, siis hakkasid nemad panustama. Panustasid väga palju. Oli hästi loov koostöö. Oleme seda vorminud ja struktureerinud, täiendanud, aga nad on kõik kaasautorid selle juures. See on tohutult meeldiv.

TO: Hästi tähtis on usalduse võitmine ja selle jagamine. Nad on olnud meile väga toeks.

RN: Tihtipeale, kui hakkame stseene sättima või ühendama, pakuvad välja, kuidas võiks teha. Tihtipeale on neil enne, kui olen jõudnud mõelda, see mõte juba valmis ja käes.

TO: Etappe on olnud palju. Ikka ja jälle peavad näitlejad ennast kohandama. Arvan, et see on olnud päris keeruline periood.

RN: Töötasime ju proovisaalis muusikaga, mis ei ole lõppmuusika. Kui tuli uus muusika, esialgu visand, mille kallal helilooja veel töötas, oli raske harjuda, sest juba oli tunne ja mõte teise muusikaga kaasa läinud. See tekitas vaakumi. See on auku kukkumine ja august välja ronimine ja vaikselt kasvamine.

TO: Kui tantsijad on sellega harjunud ja teavad, et see on protsessi osa, siis näitlejatele oli see uus. Oleme koos õppinud tundma, kuidas jõuda selleni, kuhu oleme jõudnud.

Missugune on tantsu roll sõnateatris?

RN: Tants on draamalavastuses illustratiivsel moel alati olemas ja sellel on natuke paheline loomus. Ta on tore seksapiilne vahepala, kus saab rääkida inimese pahupoolest läbi tantsu. Paljudes tükkides on tantsimine natuke prostitutsiooniline tegevus, kus viisakalt näitame keha, mängime sellega, oleme tõmbenumbrid üksteisele. Tants ei pea olema meelelahutusena, seksismi rõhutava või huumorit esile toova elemendina meie ees. Meie soov on tuua tants sellest mustrist välja.

TO: Tants võib olla oma keha austav ja teisi seda kuulama kutsuv tegevus.

RN: Paljud näitlejad on ise ka sellest rääkinud. Ülle [Lichtfeldt] on igas tükis väga seksapiilne naine, tal on nii plastiline keha ja ta näeb nii hea välja, et lavastajad tahavadki seda kasutada. Rääkisime sellest Üllega ja proovisime leida teist lahendust: võtta sama asi ette, aga läheneda teistkaudu. Kui draamalavastuses on tants väga väline, siis proovisime tasapisi sellest välja astuda. Siin on ka meelt lahutavat ja meelt ülendavat värvi, vormi, valgust, aga sisu ei ole sõu.

Miks ikkagi peljatakse tantsuteatrit?

RN: Võibolla on tantsulavastuses liiga vähe mõtet või vähe seda mõtet arendatud. Mõnel puhul pole üldse tantsu, aga on väga palju mõtet. Võib olla kontseptsioonide räga, aga sul ei ole füüsilist osadust sellega, sa ei taju midagi. Peaksid õudselt palju mõtlema või välja mõtlema. See tüütab ka ära. Ma ei taha vaadata tantsuetendusi, kus on mõni teises keeles paremini väljendatav mõte. Inimesel peab olema tunne ja kogemus, et ta on ise sellest saanud midagi, tundnud ükskõik kui kauges lapsepõlves, et liikumine on olnud tema jaoks väljenduslik, tähtis, ta on midagi sellega öelnud päriselt. Kui seda tunnet ei ole, on raske üle kanda teistele. Äkki on seal asi. Paljud pannakse tantsima, sest rühma on vaja poisse või tüdrukuid. Õpetatakse mustrid selgeks, aga inimene ise ei tahagi ega ole sellest midagi tundnud. Kui ta eluaeg kannab seda mälestust, et mind on sunnitud, ongi arvamus, et see on sunduslik tegevus, ükskõik mida teised ei räägi. Sest sa pole seda kogenud.

Kust hakkab kogemus ja tunne, et tants on omaette keel, väljendusvahend, mis võib öelda asju väga kompleksselt, olla väga lihtne ja väga keeruline? Ka lihtne asi võib sisaldada väga filosoofilisi või inimlikult sügavaid tundeid, ehkki pole kasutatud sõnu.

Elame siiski väga logotsentristlikus kultuuris. Kirjanikud ja filosoofid on ikka targemad kui tantsijad või koreograafid. Nemad on mõtlejad.

TO: Nagu tantsuga ei ole siis võimalik mõelda või? Hästi huvitav tagasiside, kui üks teatrietenduste jälgija, kes käis päris palju ka kaasaegset tantsu vaatamas, kirjutas peale ühte etendust, et sai aru, et kaasaegne tants vajab filosoofilisemat mõtlemist. Inimene peab väga pikalt saama seda kogemust, et mõista, et sellega öeldakse midagi sügavamat või filosoofilisemat. Kas me pole harjunud, et teater tegeleb selliste küsimustega?

RN: Ka tantsuringkonnas on mitmed koreograafid kriitilised ja ütlevad, et tants on mingis mõttes lapsekingades, ta peab ise ka otsima väga tugevaid väljendusvahendeid ja vorme. Ei saa lihtsakoeliselt välja tulla. Või vastupidi, filosofeerid üle. Kui inimesel on liikumisest saadud rõõm, joovastus, väljendustunne, siis see tihtipeale pole ainult peas, ta on kehas, liikumisenergias. Leida üles see peegelpilt, et inimesel, kes vaatab, on peegelneuronite kaudu võimalik sellest tundest aru saada, kui inimene laval liigub. Ta mäletab midagi oma kogemusest.

TO: Kui seda liikumismälu ei olegi, siis ei ole millelegi toetuda. See on tõesti lapsepõlvega seotud, rõõmuga oma tegevusest. Vähemalt minul on nii.

RN: Sõna on kiire, täpne, selge.

TO: Sõna on tihtipeale liiga palju etteütlev, otsene. Jääbki ära võimalus üldistades laiemat pilti näha.

RN: Samas on palju juhtumeid, kus sõna ei suuda väljendada, sest tundespekter on hoomamatum, aga sõna katab ainult ühte osa sellest. See ongi territoorium, kus võib mängu tulla teine keel.

TO: Või selline moment, kui puutud kokku inimesega, kes ei suuda ennast sõnadega enam väljendada, ja näed seda keha, mis omamoodi püüab situatsiooniga hakkama saada. Kui sinus on empaatiavõimet, tekitab see osadustunnet. See on esimene samm tantsu mõistmise suunas.

RN: Keegi ütles, et tahame või ei taha, me kõik elame siin maailmas kehaliste olenditena. Isegi kui sa väga ei taha, oled ikkagi kehaline olend. Proovida leida tee sinnamaani.

Missugused on olnud töökuud Rakvere teatris?

RN: Meil on olnud ülimalt meeldiv koostöö näitlejate ja teatriga.

TO: See on hästi armas kodu. Me jääme igatsema sellist kodutunnet, nagu Rakvere teater loob.

RN: Ja nii mõistlikku näitlejatepoolset kaasatöötamist, mõnusat huumorit. Oleme väsinud, aga hea on olla.

Mida ütlete publikule?

RN: Meil oleks väga hea meel, kui nad tuleksid “Inglit” vaatama. Võibolla siis eelarvamus tantsuteatri suhtes kaob. Need on imelised inimesed laval, kes on pannud sinna sisse mõtet, mis, loodame, hakkab siin ruumis elama, kõnetama, saab nähtavaks, tunnetatavaks ja tajutavaks.

INNA GRÜNFELDT
https://virumaateataja.postimees.ee/7403257/kuidas-tantsida-ingliga