INNA GRÜNFELDTI INTERVJUU: Hendrik Toompere maalib kasvatushoones aja nägu
Rakvere teatri väikeses saalis valmib Hendrik Toompere käe all “Kasvatushoone”. Aastal 1958 kirjutatud lugu kõneleb meist täna ja praegu, maalib silme ette pildi sõlme ja puntrasse jooksnud ametnike ajastust.
Miks teil pole varem tekkinud mõtet või soovi mõni Pinteri näidend lavale tuua?
Pinter on selline kirjanik, kes vajab lavastamiseks soodsaid tingimusi. Ja see on meid ümbritsev aeg, olukord, ühiskond. Igasse aega ta ei sobi. Pinter alustas oma kirjanikuteekonda veidral ajal, kus sotsiaalne raamistik oli Inglismaal väga range. Vahepeal on tulnud kergemad tuuled, oli 60. aastate möll.
Meil siin on vabariiki ehitatud ja olnud vabam aeg. Nüüd on tunda, kuidas on mingi kapseldumine, leeridesse jaotumine, jäigad sotsiaalsed struktuurid on peale vajutatud. Pinter kõlab sellises ruumis erakordselt hästi. See on ka põhjus, miks ma pole varem Pinterit teinud. Muidu ta jääb liiga üldiseks ja filosoofiliseks. Nüüd kõlab ta ajaga kokku.
Kuidas tuli plaani “Kasvatushoone” lavaletoomine?
Peeter Raudsepp pakkus. Ma polnud seda isegi lugenud varem. Olen selle pakkumise eest väga tänulik.
See on niisugune salapärane näidend, mis oli vahepeal kakskümmend aastat peidus. Pinter kirjutas selle aastal 1958 ja peitis kahekümneks aastaks ära. Kui lugesin, sain kohe aru, et seda tuleb teha.
Pidin lavastuse tegema juba eelmisel aastal, aga koroona tuli vahele. Äärepealt oleks nüüd ka edasi nihkunud, aga rääkisin, et aeg läheb käest ära. Praegu on ajahetk, kui see tuleb teha.
Millest “Kasvatushoone” teie arvates räägib?
Lugedes mõtlesin selle peale, et kui uut Eesti vabariiki hakati ehitama, käis kõik kuidagi suure hooga. Keegi päris täpselt ei teadnud, kuidas peaks tegema, aga tehti väga julgeid otsuseid, uued seadused, uued reeglistikud. Ametkonnad formuleerisid oma käitumiskoodeksid ja koodid. See võttis päris kaua aega.
Kuskil pärast kahtekümmet aastat hakkas tunduma, et kõik on kuidagi valmis. See tunne on kestnud aastaid. Tippametnikud, kaasa arvatud ministeeriumitöötajad ja parlamendiliikmed, peavad oma tööd edasi tegema. Et õigustada oma tööl olemist, mõtlevad pidevalt välja uusi regulatsioone, korraldavad mingeid asju ümber. Tegelikult juhtub, et hästi töötav süsteem tahetakse väga heaks teha, peenhäälestada, aga keeratakse sellega kogu asi sõlme. Asi läheb nii sõlme, et ei ole enam praktiliselt võimalik midagi uut teha, sest hakkad eksima seaduste vastu.
Seadusandlik ruum on aetud nii keeruliseks, et me ei suudagi enam sellest ruumist vabasse õhku tagasi minna. Sellest tulenevad igasugused jamad. Kui üks ametkond võtab vastu ühe otsuse, põrkab ta sellega vastu teist ametkonda. See on kõigega nii, olgu kultuuri, õpetajate või energiatööstusega. Segadus on tohutu suur. Sellest see tükk räägibki. Räägib sellest, kuidas ametnik balansseerib piiri peal, et mitte teha midagi sellist, et kinni minna, aga teha nii palju, et lahti ka ei lastaks.
Tegelikult on lugu selline, et on üks salapärane riiklik asutus, kus inimesi ei nimetata nimepidi, vaid neil on koodnimed ehk numbrid. Seal juhtub, et ootamatult sünnitab üks naine lapse. Ja mõni päev enne seda on keegi salapäraselt ära surnud. Hakatakse seda lahendama. Tuleb kindlaks teha, kes on lapse isa. Kuidas seda veeretatakse ühe pealt teise peale. Lihtne stoori, selline krimkalaadne, aga lõpuks omandab päris tugeva üldistusjõulise kujundpildi. See on Pinteril ka niimoodi kirjutatud, et hakkame seal arhetüüpe nägema. See meeldib mulle asja juures veel eriti.
Missugust lavastust on publikul oodata?
Tegelikult meenutab see peale vaadates realistlikku teatrit, aga see, kuidas inimesed hakkavad selle realismi sees käituma, muutub iseenesest groteskseks. See on ikka väga realistlik lugu, aga nalja ja groteski on kõvasti sees. On musta ja täitsa tavalist huumorit.
Mida ütlete “Kasvatushoone” trupi kohta?
Mul on hea meel siin Rakveres teha. On tähtis, et nad ootavad ja usaldavad mind kui lavastajat. Tänu sellele usaldan ka mina neid ja ootan kokkusaamisi. See annab lavastusele kohe lisasära juurde, mis ei tule iseenesest vaid ... tuleb kohe täitsa iseenesest.
INNA GRÜNFELDT
Loe pikemalt: https://virumaateataja.postimees.ee/7354252/hendrik-toompere-maalib-kasvatushoones-aja-nagu