INNA GRÜNFELDT: Tavaliste imede põhjatu laegas

Kuidas saab ime olla tavaline, küsib Võlur lavastuses “Tavaline ime”. Vastab ise, et saab küll, sest isegi selles, kui armastusest surra, pole midagi ebatavalist. Või siiski?

Mis Võluril viga rääkida, mõtleme lihtsurelikena Rakvere teatri saalis, tema on surematu. Eks igavesel elulgi ole oma varjuküljed, jõuab lavaloo viimasteks hetkedeks kohale.

Küsimus, kas elada, surelikkuse teadmine kuklas, või usaldada surematut armastust, vajab siin maa peal ikka ja aina endalt uuesti küsimist. Ja vastamist. Niikaua kui elu ja hingamist on antud. “Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra, / ja armutakse, pettumuste trotsiks. / Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba / hing leiab ilma, et ta üldse otsiks,” kerkisid “Tavalise ime” mõjul vaimukõrva Artur Alliksaare värsid.

Neid luuleridu Eili Neuhausi lavastusest, mida tiivustavad mitme ajastu klassikute väärisvärsid Hando Põldmäe tunderikkas viisistuses, ei leia. Lavastaja on valinud kaudsemad kujundid ja sõnastused. Surm on muinasjuttudes teatavasti suhteline mõiste ning pealegi on ilu, mis teeb armastuse toel tavalisi imesid või jätab need suurest õilsusest tegemata, enne peeneks ja kurvaks muutumist laval pakatavalt elus, krapsakas ja trotslik, südantsoojendavalt puhas ja siiras. Selline saab olla vaid Printsessi ja Karu hingelõõm, mis ei allu Võluri ettekujutustele, soovidele, tahtele ega võlujõule.

“Ei ole kerge olla tõeline inimene,” tunnistab Karu (Ott Lepland), sinisilmselt õilis olend maailmas, kus inimese nime taha tuleb enne inimlikkuseni jõudmist laduda pikk pahede rida. Inimesena elatud aastatega pole Karu igatahes inimlooma pahelisemat poolt omandanud. Ott Leplandi Karul on võluvalt sümpaatne ja rollikohane kohmakuse varjund, tema loodud tegelasest õhkub hingesuurust, tagasihoidlikkust ja delikaatsust ning välgub samas kerge koomikavarjund. Kohates niisugust Karu, tunneb hõbehäälne ja kergejalgne Printsess (Saara Pius) kenas noormehes otsemaid ära sugulashinge ning piigal pole pääsu silmapilksest armumisest.

Tunnete tärkamise segadusse ajavad hetked on mängitud hingestatult ja lustlikult, tundeskaalal võnguvad kohkumus ja külgetõmme. Muinasjutule - või hoopis elule - kohaselt pudeneb neiul käest lillekimp ning seda hoides leitakse ühine pilgu- ja laulukeel. Romantilised hetked kummikutes Printsessi ning printsiliku Karu vahel on karged, kaunid ja liigutavad.

Ott Lepland ja Saara Pius kannavad rollide ja muusika kaudu lavastuse ilu, traagikat ning helguse, südiduse ja puhtuse vaimu. Nende võluvad ja pisut naljakad tegelased poevad publikule sügavalt hinge, nii et iga inimene saalis loodab, et surm sõidab tühjalt ära ja armastus on Võluristki vägevam.

Võluri (Toomas Suuman) ja Võluri naise (Ülle Lichtfeldt) sügavate ja igaveste tunnetega on natuke teistsugune, kuid mitte grammigi vähem romantiliselt traagiline lugu, mida suunavad kannatus, armastus ja kirg.

See muinasjutupaar üllatab ümberpööratud tavalisusega. Võlur, keda võiks arvata müstiliseks isikuks, paistab tavalise lustaka mehena, eriti kui üritab rõõmustada ja lõbustada naist võlutrikkidega. Hoopis tema kaunis, üdini väljapeetud ja salapärane abikaasa, kelle ideaaliks on tavalisus ja kes aina taunib heatahtlikult mehe veidravõitu trikke ja tegemisi, näib ebamaise olendina.

Armastus tähendab neile harmooniat ja teineteise mõistmist, ehkki maailma vaatavad mees ja naine sootuks erinevalt. Võlur, keda ei piira maise elu raamid, näeb inimestes ja olevustes objekte, mänguvahendeid, kellega enda lõbuks ja naise loodetavaks rõõmuks eksperimenteerida. Naise kui ajalise olendi meeled on mõistmiseküllased, võõrale hingevalule avatud. Toomas Suumani Võlur varjab mängulusti taha igavese elu traagikat, Ülle Lichtfeldti ülinapi joonisega loodud Võluri naise rollis voolab kuldse hillitsetuse all vastuoluliste tunnete laava.

Kolmandat armutunde erisust kujutab õpetlik lugu kaotatud ja taasleitud armastusest hingeliselt krõnksu kuivanud roosi ehk Õuedaam Emilia (Ülle Lichtfeldt) ja aastakümneid tundeid hõõgvel hoidnud Kõrtsmiku (Margus Grosnõi) vahel, kus viimaks täitunud unelmast saab atsakas argipäev.

Üliküünilist armastuse(tuse)filosoofiat esindav Minister (Toomas Suuman) koos kurikavalalt, isegi tapvalt huumorimeelse ning esivanemate pahedepärandis mõnuleva Kuningaga (Eduard Salmistu) on meisterlikult esitatud nähtused, olemuselt samavõrd arhetüüpsed kui teisedki ligimesed loos, kus avaneb terve inimloomuse spekter.

Mis muinasloos ka ei juhtuks, ja selles, et juhtub, pole põhjust kahelda, tehakse head ja kurja üksnes armastuse või vähemalt enesearmastuse nimel.
Eili Neuhaus on loonud “Tavalise ime” ajaülesena, mõistujutu ja muinasloona, olnud julgelt ja kõhklematult romantiline, keskendades tähelepanu vaid tähtsaimale: armastusele. Näilises lihtsuses on tavalise ime lugu hõlmamatu ja kihiline. Oma leiab sellest nii lembeloole keskenduja kui ka psühhoanalüüsi harrastaja.

Jevgeni Švartsi kümme aastat kirjutatud ja aastal 1954 valminud näidendis, millest lavastaja on poliitilisi liine julge ja teadliku käega kärpinud, välguvad need ometi nii võimukandjate mõtteviisis ja suhtumistes kui ka kõnepruugis ning ratastel vurav mannekeenidest õukond kui vaikivate kõigega nõustujate parv ajab judinad peale.

Reili Evarti loodud lavamaailm asetab muinasjutu, meie igapäevase imeloo, kaugete unistuste siniste mägede ja tänapäevaste kalkide kõrghoonete aknatäpilisse raamistusse ning Märt Selli valguskujundus võlub selle imede ilmaks. Tegelaste kostüümides - Karu lehvivasabalises kuues, Printsessi kummikutes, Kuninga mummulises särgis ja lillepärjas -, aga ka tegelaste jalge alla sillerdama jäävas mürgis vilksab vallatuid, kuid tumedusega laetud sõnumeid ja kujundeid.

Tavaliste imede laegas, mille Eili Neuhaus Rakvere teatri laval avas, et tõsta välja allegooriline muinaslugu, on põhjatu. Selles peitub kogu elu ja maailm, nii silmaga nähtav kui ka see nähtamatu, mis tuntav vaid südamega. Seal on varjul nii poliitilised tuuleiilid kui ka kodurahu ja -rahutus, on sügavad tunded, hea ja kuri, voorused ja pahed.

Eelkõige on tavaliste imede laekas aga peegel, millega vaadata iseendale sügavalt silma ja südamesse.

INNA GRÜNFELDT
https://virumaateataja.postimees.ee/7392529/tavaliste-imede-pohjatu-laegas