INNA GRÜNFELDT: Rosmersholmi martüürium
Pastor Johannes Rosmeri mõisas veeretab jõgi veskiratast ja saatusi.
Usu ja armastuse, aga ka valede, (enese)pettuse ja manipuleerimise toel kõnnitakse hapral purdel elu- või surmasügaviku kohal.
Poliitiline kiredraama. Nõnda määratleb Rakvere teater kodulehel Duncan Macmillani loodud adaptsiooni Henrik Ibseni näidendist “Rosmersholm” ja Peeter Raudsepa lavastust. Kavalehelt seda rõhuasetust ei leia. Henrik Ibsen on aastal 1886 kirjutatud teost nimetanud näidendiks neljas vaatuses ning see on oluliselt mahukam kui töötlus. Töötluse kui valikupõhise tõlgenduse lavastamine astub interpretatsioonis veel sammukese edasi ka siis, kui vormilt on jäädud ajaloolistesse raamidesse.
Viimaks on tõlgendusjärg vaataja käes. Kui laval nähtu üle mõtted mõlgutatud, võiks tutvuda näidendiga. Ehk tekib soov “Rosmersholmi” teist - ja miks mitte ka kolmandat - korda vaadata, et tunnetada nii rõhuasetusi kui ka loo kihilisust ning lasta end haarata kummastaval atmosfääril ja kirglikel tegelastel.
Laval kohuvad igiinimlikud tormid ja tungid, kired ja ihad, salakavalus ja armastus. Ja muidugi poliitika. On valimised ning vastasleerid lõkendavad võimuihast. Neil on nii väga vaja austatud pastori ja mõisahärra Johannes Rosmeri (Margus Grosnõi) toetust. Ent pastor on muutunud (lesk)mees, temast on vaikselt kujunenud usust taganeja, vabaduse, võrdsuse ja vendluse apostel, kauni ja tarmuka majulise Rebekka Westi (Natali Väli) aatekaaslane.
Ühel kaunil päeval rebitakse Rosmersholmis, majas, millesse klammerduvad surnud, leinaaasta katted endise perenaise Beate elutoa mööblilt, ehitakse toad lilledega ning lüüakse aknad valla. Värske õhk tulvab tuppa. Ja veekohin, mis kuhjuvaid sündmusi pea lakkamatult saadab.
On päev, mil pastor Johannes Rosmeri muutunud maailmapildi ülestunnistamisest peaks sündima helgem elu, ent loodetud algusest saab häving, kannatus ja piin. Sel päeval külastab üle pika aja Rosmersholmi veskikoses hukka saanud majaperenaise Beata vend rektor Andreas Kroll (Peeter Rästas), Johannes Rosmeri vana sõber.
Peeter Rästase rektor Kroll on karismaatiline isik, mängitud selgelt, täpselt, nüansirikkalt, sidudes surmtõsidust huumorivarjundiga. Krolli lakkamatust tempokast kõnevoolust ja mõttekäikudest ei lähe kildugi kaduma, ta paneb end kuulama ja jälgima, hoiab vaatajat mõtteliinide kütkes värskete veenvate varjundite ja tundlike pooltoonidega.
Rektor Krolli pehmes joviaalsuses on aimata teravust, kerges kõnemaneeris mõtete raskust ning rõhuasetuste mitmetähenduslikkuses varjatud üleolekut. See mees teab, kuidas manipuleerida, teeb seda mõnuga, kuid võibolla siiski tunneb pisukest inimlikku kahetsust, kui paiskub valla valede Pandora laegas.
Krolli tulihingelisuse põhjal võib oletada, missugune oli tema meeleheitest vaevatud õde, Rosmeri abikaasa ja Rebekka hoolealune Beate, kelle vaim ikka veel hõljub majas ja inimestes, ilmutab end tuules lehvivas kardinas ja vetevoogudes.
Margus Grosnõi mängib pastor Johannes Rosmeri sarmikaks, ent naiivsevõitu meheks, kelles kõrge moraali kõrval tublisti ettevaatlikkust ja ebakindlust. Tema põhimõtteid mõjutavad nii Rebekka ... preili Westi vaated kui ka tumedad kiharad ja sädelevad silmad.
Saatusest on seatud, et karmi käega isa kuuleka poja ning pealesunnitud pastoriameti äsja selja taha jätnud pehmeloomulise moraalijüngri eluteed kujundavad kirglikud naised. Rosmersholmi isand sööstab õhinal võrdsusest kantud tuleviku poole, adumata, et kaotab pastoriametist loobudes väärtuse mõlema tema soosingut püüdnud poliitilise vastasjõu silmis ning saab hävitava hukkamõistu märklauaks.
Natali Väli Rebekka Westi kui sisendusjõulise ja kindlameelselt oma soovide elluviimisele keskendunud noore naise isetu heatahtlikkuse alt avaneb kihthaaval tumedam pool, kuni lootusetult ähmastub tõe ja vale piir. Preili West välgutab pastor Rosmerile, Johannesele, tema kabinetis hommikukuue hõlmade vahelt väljakutsuvalt oma kenadusi, ent väidab loetud tundide pärast, et kunagine iha on kustunud ja tardunud.
Saatuslik Rebekka West kannab endas saladusi ja vastuolusid ning jääb mõistatuseks ka siis, kui enesekindlast majaperenaisest ja niiditõmbajast on saanud süükoorma all lunastuse otsija või märter.
Ülle Lichtfeldt mängib proua Helsethi, kes Ibseni määratluse järgi on Rosmersholmi virtin, atsakaks isiksuseks, elutargaks naiseks, kes majapidamist juhtides mõndagi kuulnud ja näinud, teab küll oma kohta, ent väljendab hoiakuga suhtumist.
Härra Ulrik Brendel (Eduard Salmistu), Johannes Rosmeri õpetaja ja ilmavaate kujundaja, ilmub härrastemajja kui joviaalne hulkur, kes mängib maailmaga oma reeglite ja võimaluste järgi. Ta laseb end otsekui möödaminnes riiete ja rahaga varustada ning geniaalsuse puudumise kurbloolust tunnistades on eneseirooniliselt valmis üleliigsete ideede taaskasutuseks.
Rektor Krolli poliitiline rivaal Peter Mortensgård (Märten Matsu) vastandub talle staatilise hoiaku, silmatorkamatuse, välise hallusega. Kapseldumus katmas kunagisi Rosmeri tekitatud hingehaavu, kustutab ta ajakirjanduse võimu kasutades tule kunagises moraalimajakas.
Rosmersholmi teenrid (Märten Matsu, Kristo Kruusman ja Eili Neuhaus) muutuvad vastavalt olukorrale seinaga ühte sulades nähtamatuks või tõusevad suurde plaani mõneks eredaks sutsuks.
Rosmersholmis kannatatakse usu pärast. Olgu selleks pastori loobumine ametist ja pöördumine inimliku võrdsuse usku, ühe naise märterlik usk, et tema armastus nõuab eneseohverdust, ja teise veendumus, et armastuse võitmiseks on õigustatud kõik manipulatsioonid ja ohvrid.
Kulmineeruvat vaimset, hingelist ja moraalset martüüriumi jälgivad seintelt suguvõsa arvukad pastoritest ja ohvitseridest esivanemad. Söögitoa ukse pooltena avanenud seinalt kõverpeegelduvad viirastuslike varjudena praegused majalised, nende maailmapilt ja kannatused.
Vaid tulvavate vetevoogudega tantsivad minevikuvarjud võivad teada, kas suure selguse hetkel, kui poliitilised ja kiredraamad kaotavad tähtsuse, astutakse käsikäes õilsusse või tühjusse.
INNA GRÜNFELDT
https://virumaateataja.postimees.ee/7501255/rosmersholmi-martuurium