INNA GRÜNFELDT: Lepatriinud lume- ja rambivalgel
“Lepatriinud lumevalgel metsa sees / veel ei aimagi, mis seiklus ootab ees. /
Linna viiakse nad ühes kuusega. / Uusi tuttavaid seal koos nad kohtavad.”
Nõnda ütleb laulusalm.
Laulusalmini, mis paikneb lavastuse “Lepatriinude jõulud” kavalehe tagakaane siseküljel, jõuavad need, kes uurivad vihiku korralikult läbi, enne kui haaravad käärid ja asuvad sellest putukaid-mutukaid meisterdama.
Luuletuse autori nime küll ei leia, selle asemel üllatab ja rõõmustab priipääse Eesti loodusmuuseumi. Igati väärt kink väikesele ja suurele putukasõbrale.
Salm läheb aga edasi nõnda: “Vaikne nukrus täidab nende südameid, / et ei leiagi nad jõuluks koduteid.” Kas lepatriinude kartus saab tõeks või mitte, teavad lapsed, kel näidend nähtud ja koduteel näpus lepatriinukommikott, mille ulatanud mõni laval toimetanud tegelane. Kohtumine äsja laval sebinud putukatega ajas mõnelgi põnnil silmad rõõmsast ärevusest ümmarguseks. Esietenduse järel kujunes poiste üheks lemmikuks Koerakirp, kellel aina uuesti ja uuesti paluti hüpet näidata, ning prooviti seda kohe ka järele teha. Ajal, mil etendusejärgset jõulumaalusti pole võimalik korraldada, on see ilmselt eriti suur asi.
Selline minimalistlik lähenemine on heas kooskõlas Urmas Lennuki lavastusega, kus pole suurt tralli ega lärmi, pigem arutamist, jutustamist, vaidlemist ning tasa ja targu toimetamist. “Lepatriinude jõuludes” on jutte ja mõtteid, mida tähele panna. On ju teater tore koht, kus (väike) laps ikka õpib nutirabelevas maailmas vaikselt kuulama, hoolega vaatama ja mõttega keskenduma. Selle oskuse nappust märkab teatris sageli, sest lapsed on väga aus publik: kui laval toimuv ei köida, leitakse muud tegevust.
“Lepatriinude jõulud” hoidsid esietendusel (ja usutavasti ka järgmistel etendustel) lapsi kenasti peos. Väike nihverdamine-nahistamine ja kaasaelamine käib enesestmõistetavalt teatriasja juurde.
Vaadates saalitäit lapsi, jäin juurdlema, kui keeruline on teha lavastust nii erinevalt maailma tajuvale publikule nagu lapsed vanuses kolmest kümneni. Põsemusi dilemma ja kohtamise probleem, rääkimata matemaatikast, on ühtedele vägagi selged, teistele alles tulevikuteemad, ning väikestel on ehk raske jälgida putukate Heino ja Vladislavi pikka – ehkki sisukat – sõnelemist.
Mõisted nagu dekoltee või Gucci ja Armani ning arutlus pooltäis ja pooltühjast klaasist ning enda seest metsa otsimisest on pigem suunatud (lapse)vanematele. Või mine tea. Noori erksaid kõrvu ja väikeste inimeste taiplikkust ei maksa kunagi alahinnata, sest elu on näidanud, et ka koolieelikud arutavad vabalt ja asjalikult vägagi filosoofiliste küsimuste üle.
“Lepatriinude jõulude” autor Janno Põldma ja lavastaja Urmas Lennuk on igal juhul hoidnud üsna nutikalt tasakaalu vanuste kuristiku kohal ning helilooja Kristjan Priks, kunstnik Kristjan Suits ja liikumisjuht Helen Solovjev tundliku erksuse ja huumoriga panustanud südamliku maheputukalise lavaloo sündi. On väga vahva, et teater on võlumaa, kus kärbes lendab, ämblik laskub laest ning päkapikk tormab kohale otse saaliuksest.
Lavakujunduses lummab lumine kuusemets ja selle kaja postkaardil. Linnaputukate eluaset rikastavad hiiglaslik sprotikarp ja putukasuurune tikutoos, millesse maasikapüügi tikk siiski vist ära ei mahuks. Küsimus, miks on külmkapis poolteise tikutoosi kõrgused toolid, jäi natuke vaevama, aga eks midagi peab teatris ise ka nuputama ja kujundiks kujundama.
See kõik on taust. Sära, sarmi ja soojuse loovad laval noored näitlejad, kellel tuleb kehastada eri rolle nii lavastuse ühes kui ka teises koosseisus. Lavanoortes pulbitseb teha tahtmise lust ja mängurõõm, huumorimeel on hästi paigas ning rolli helge heasüdamlikkus on tajutav teatrisaali või rõdu kaugemassegi soppi. Aval ehedus korvab sellegi, kui mõni sõnake teinekord segaseks jääb.
Igal juhul on kõik rambivalgusse astuvad putukad ja mitteputukad – lepatriinud Mia, Tim, Peeter ja Mauno, kärbsed Pedro ja Salvadore, koerakirp Max, putukad Heino ja Vladislav, ämblik Kusti, päkapikk Jussi, inimesed metsas ja tõeline jõuluvana – ülimalt isikupärased, nauditava sise- ja välisjoonisega tüübid.
Nad tembivad mõnusalt värvikust muhedusega ja kapriissust lahedusega, on toimekad ja hellad ning haaravad rõõmudesse, muredesse ja seiklustesse kaasa nii väikese kui ka suure vaataja. “Siiski lootust nad ei jäta ootama – / ise asuvad nad kodu otsima. / Kahekesi koos nii lõpuks koduteel / taas on peagi nad, kui tuleb jõulumees.” Nii ongi. Laulusalm kõneleb puhast tõtt.
INNA GRÜNFELDT
https://virumaateataja.postimees.ee/7408703/lepatriinud-lume-ja-rambivalgel