INNA GRÜNFELDT: Kasvatushoone kui ametnike (eba)kindlus

Harold Pinteri näidendi “Kasvatushoone” pealkirjas sisaldub teatud rangus, distsipliin ja pürg paremuse poole, aga välgatab ka irooniat. Vist. Nagu iga sõna puhul, on selle kõla, kaja ja tähendus inimeseti erinev.

Hendrik Toompere lavastuse “Kasvatushoone” kavalehel rõhutatakse, et loo keskmes on ametnikud, kes elutargalt teevad täpselt nii palju, et kinni ei pandaks, ja täpselt nii vähe, et lahti ei lastaks. See leiab laval kinnitust. Aga mitte ainult.

Sama suureks teemaks tõuseb väikese inimese ülepaisutatud ego koos rohkem või vähem peidetud võimuiha ja muude ihade, mugavuse, laveerimise ja silmakirjalikkusega.

Innukust näidatakse üles vaid süü veeretamises ja patuoina otsimises ning muidugi joomises ja eneseimetluses. Ka eneseväärikuse allasurumises on võimalik olla meister, kui silmapiiril terendab suurem eesmärk. Perspektiivitunne on kasvatushoone ametkonnal täiesti olemas, kuid hoolikalt varjatud ja justkui ainult tööst väljaspool.

Mis parata: marineerumine läppunud eimidagitegemise ja sõnamullide soustis pole küll ehk enam mõnus, küll aga mugav. Groteskselt mugav. Ja kindel. Kui olla piisavalt osav ja kaval. Aga ametnik seda enda meelest alati ongi. Kuni kindlusest saab ebakindlus. Ja ebakindlus toob inimeses - ja ametnikus - tihtipeale välja halvima.

Lavastaja Hendrik Toompere ja trupp lasevad kasvatushoones peenelt valla kõikvõimalikud inimliku madaluse nüansid. Iga südikam tegelane ihaldab jõuda tammise laua taha ja gloobuse sisemusse, hoidmaks kontrolli all pisikest universumit ning tundmaks end piiratud ruumi kuningana.

Kohaks, kus ilmetute ülikondade kandjais kohuvad ihad ja pinged ning aetakse lühisesse igasugused suhted, on Roote'i kabinet - ahistav ruum peidetud akende ja tohutu, kindlusena mõjuva kartoteegikapiga (kunstnik Illimar Vihmar). Põgusad põiked hõlmavad uuringuruumi, kus katsealust aheldavad halvaendelised juhtmed (mälus sähvatab Astoni monoloog “Majahoidjas”), mis siiski osutuvad seekord suhteliselt süütuks, ja ähvardavalt rappuvat liftitaolist konteinerit. Kogu massiivne lavailm on depressiivselt pruun, selle rusuvust toetab jõuliselt sinine.

Kasvatushoone ametnikkonna elukorralduse harjunud mustrit, kus perfektselt välja töötatud kantseliit varjab edukalt kõiki kuritarvitusi ja mõnuga viljeldavaid küsitavaid kasvatusvõtteid, rikuvad äkitsi surm ja sünd.

Tühja sellest surmast, sest kadunukese omastele saab imelises ametnikukeeles jätta mulje, et temaga on kõik parimas korras, hiilides kenasti mööda tõigast, et kõnesolev isik on juba mahagi maetud.

Sünniga on asi hullem. Võimaliku isaduse teemast hakkavad kombitsatena hargnema suheteniidid, mis võivad, aga ei pruugi anda kellelegi võimaluse marssalikepike unistuste paunast välja võtta. Valvsus, ülemuse meeleoluseire ning valmisolek mistahes soodsat momenti kasutada on ametiredelil edasipüüdleva ametniku a ja o.

Nagu ämblikud varitsevad kallid kolleegid lootusrikka kannatlikkusega end seniilseks joonud juhatajat Roote'i (Toomas Suuman). Üksteise võidu määrivad nad koloneli mokale meelitusi ning on saavutanud täiuslikkuse kõigi idiootsustega alandlikus nõustumises, ikka selle nimel, et istuda kord tema toolile ja saada võimalus võimutäiuseks selle halvimal moel.

Harold Pinter kirjutas “Kasvatushoone” aasta enne “Majahoidjat”. Rakvere teatris on need näidendid vaimus kokku saanud. Mati Undi lavastatud “Majahoidjas”, mis kujunes 15 mänguaastaga legendiks ja millel oli püsivaatajatest fänniklubi, kehastas Toomas Suuman Daviest, grotesksuseni enesekeskset majahoidjat.

“Kasvatushoone” juhi Roote'i roll paistab esialgu teisest puust, ent ometi hakkab aimuma sugulust Daviesega ning mingil hetkel tundub, et see on majahoidja joodikust vend, kes on saavutanud kõrge(ma) ühiskondliku positsiooni. Isegi ühe sõjaväeline ja teise “sõjaväeline” minevik loob kokkupuutepunkti. Et näitleja Toomas Suumanil ja kirjanik Harold Pinteril on ühine (vaimu)veregrupp, ei vaja tõestamist.

Peeter Rästas loob halli kardinali Gibbsina stiilselt staatilise, samas ilmeka, nüansirikka ja vaimuka rolli. Rästase kohalolek on täielik, reaktsioonid ja mittereaktsioonid on ühtaegu peidetud ja loetavad, neist kumab läbi leebe ja lausa ideaalselt kuuleka alluva sisemine valvsus, kalkuleeritus ning vaga, kuid pingeline võimuiha. Pehme, häbelik, teenistusvalmis ja viisakas Gibbs oleks justkui kõigi tõmmata-lükata, ent nohikteadlaste - kui katset Tallekesega pidada mingilgi moel teaduslikuks eksperimendiks - manipuleerimisoskust ei maksa kunagi alahinnata.

Kolleeg Lush (Margus Grosnõi) on valinud ülemusega suhtlemiseks teise taktika, eelistades ettevaatlikku joviaalset semutsemist, hoolega hoidudes piiridele komistamast, samas vargsi nautides ülemuse ärplemist olematute teadusalade tundmises.

Lushi pidev tähelepanu juhtimine lume lödiks sulamisele maja ümber mõjub ühelt poolt kui jutu neutraalsele ilmateemale juhtimine, põiklemaks kõrvale millegi vähegi sisulise lausumisest, mis ei pruugiks olla ülemus Roote'ile meele järele, teisalt kõlab see kui vaid mehele endale teada oleva tähendusega mantra. Aga ehk hoopis võrdkuju elule kasvatushoones.

Margus Grosnõi loodud sileda ja libeda, ent intriigialti teflonametniku üks säravamaid hetki on ülemuse viskiklaasi kaastundlik-pugejalik, samas otsekui möödaminnes taastäitmine, et too saaks arvamuse alluva peale välja kallata.

Jaune Kimmeli preili Cutts mõjub lõikavalt teravana nagu jäine nuga, ent vajaduse korral kraamib välja sulniduse või väljakutsuva naiselikkuse. Võluv on preili ametniku lihvitud vestlusoskus, kus ta ilmekaid üminaid kasutades suudab jääda paljuütlevalt ambivalentseks, samuti alati viimse juuksekarvani korrastatud soeng ja selle all täistuuridel töötav ärakasutamisvõimaluste kalkulaator.

Tegelane, kelle nimi on kavalehel Lamb, laval aga Talleke (Madis Mäeorg), on justkui seatud ohvritalle rolli, ent ilmselgelt see ongi lihtsalt roll. Mõõk langeb hoopis teisale, nii et vahukoort lendab laias kaares ja näiliselt on üks (Gordioni) pseudosõlm jälle vähem.

Imre Õunapuu teeb eripalgelised rollid kahvatupalgelise kärehäälse käsutäitja Tubbina ja poolhajameelse suure bossi Lobbina, asetades nende vaimulaadi vahele nähtamatu võrdusmärgi.

Vaataja, kes kaks tundi ja 55 minutit on veetnud kasvatushoone hullumeelsusest või -meeletusest laetud õhkkonnas, kohati nohisedes, kohati naerdes, kohati hämmeldudes, võib astuda küll välja teatri uksest, aga mitte kasvatushoonest. Kasvatushoone tuleb kaasa, hakkab peas looma painavaid paralleele, kergitama küsimusi nii teatri ja elu kui ka iseenda kohta.

INNA GRÜNFELDT
https://virumaateataja.postimees.ee/7381767/kasvatushoone-kui-ametnike-eba-kindlus