INNA GRÜNFELDT: intervjuu Peeter Raudsepa ja Margus Grosnõiga

PEETER RAUDSEPP: “Armastuses on kõik vikerkaarevärvid olemas”

Rakvere teatris jõuab lavale “Oi, Johnny” - pöörane komöödia seksuaalenamusest. “Palju huvitavaid värvilisi asju ja teemasid,” lausub lavastaja Peeter Raudsepp ja muigab habemesse.

Kui üks asi on tõeliselt naljakas, siis just see Ray Cooney komöödia, on Peeter Raudsepp veendunud. Ta loodab, et naermise kõrval koguvad vaatajad endasse lõbusat energiat, mis loob võimaluse paremateks suheteks oma kaaslastega.

Tõite eelmisel aastal lavale Samuel Becketti absurdidraama “Lõppmäng”, mida nimetasite naljaks maailma lõpust. Nüüd siis komöödiaklassiku Ray Cooney “Oi, Johnny”. Miks langes valik just sellele näidendile?

Valisin “Oi, Johnny” sellepärast, et komöödia peab olema naljakas. Otsisin komöödiaid ja olemine läks juba päris nukraks, sest kõik oli selline, et on kah. Saad nendest skeemidest aru ja ...
“Oi, Johnny” on ka klassikalise ülesehitusega komöödia, aga see on autoril väga meisterlikult läbi töötatud: kust saab nalja välja tõmmata, sealt on nali ka välja tõmmatud. See inspireerib näitlejaid neid asju edasi arendama. Komöödia on näitlejale hea koht näidata, mida ta oskab, sest see on siinja-praegu-reaktsioonide, väikeste tegevuste jadade väljamõtlemine. See kõik annab asjale hea vungi.

Millistel teemadel nalja tehakse?

Klassikaline teema, kuidas mees oma naist petab ja kuidas püüab valedega olukorda mahendada, aga räägib ennast ikka rohkem ja rohkem auku. Tal on ülakorrusel sõber, lõbus töötu, kes talle appi tulles asja veel segasemaks ajab, nii et kõik on lausa hullumeelselt sassis.
Seal on ka praegu ühiskonnas ootamatult aktualiseerunud kooselu teema. Meil on pandud alapealkirjaks “Komöödia seksuaalenamusest” teatava vihjega. Meil siin Rakvere kandis on ka seksuaalvähemused ja seksuaalenamused mõneti kunstlikult, võibolla mõne inimese jaoks ka puhtsüdamlikult, vastuollu aetud. Mina ikkagi olen seda meelt, et teater peab inimesi tolerantsile kutsuma. Ütleme nii, et armastuses on kõik vikerkaarevärvid olemas.
Samas on seksuaalvähemuste teemasid tavaliselt väga traagilises võtmes kujutatud, väga märterliku oreooliga filme tehtud. Need on väga vajalikud, aga samas võiks selle asjaga nalja ka teha. Üks osa inimese elust on seksuaalsus, aga teine sama suur osa on eelarvamustel. Tegelikult me naeramegi nende eelarvamuste üle.
Arvan, et naermise kõrval leiavad inimesed tänu sellele lõbusale energiale võibolla ka võimaluse oma kaaslastega paremateks suheteks. Siin ei ole psühholoogilist suurt tausta või väga suuri sümboleid. Kõik, mis on, on laval. Inimesed vajavad turgutust, et hall argipäev meid vastu maad ei suruks.
Olen kogenud seda tükki tehes, et see on teistmoodi tegemine. Olen pärast proovi küll väsinud, aga tahan inimestega suhelda.

Nalja kaudu teemale lähenemine on värskendav vaatenurk ja ehk aitab luua arusaamist, et seksuaalvähemused pole Eesti ühiskonna põhiprobleem.

Saan aru, et teatud probleeme kanaliseeritakse teatud teemadele. Tegelikult probleem on kusagil teises kohas, suuresti teadvustamata. On palju segast viha isiklikest, ühiskondlikest, eksistentsiaalsetest teemadest ja seksuaalvähemustele keskendumine pakub tegelikult lihtsat lahendust. On must ja on valge ja nii ongi.
See näitab, et väga palju hirmu on ühiskonnas ja inimesed vajavad turvalisust. Siis pakutaksegi neile väga odavat turvatunnet, et see on õige ja see on vale. Teatud küsimustes peab olema resoluutne, aga see ei ole kindlasti see küsimus.
Minu jaoks tuleb sellest loost välja kahe mehe sõpruse teema, kui seksuaalsus kõrvale jätta. Olgu inimesed kuitahes suured sullerid, nad teevad teineteise jaoks tegusid. See sõprus kannab kogu intriigi, mis “Oi, Johnnys” on. Palju huvitavaid värvilisi asju ja teemasid.

Teie lavastajateel paiknevad komöödiad refräänidena inimpsüühikasse puurduvate lavastuste vahel. Kuidas selline muster kujuneb? On seal rohkem teatri loomingulise juhi kohustust hoida repertuaari tasakaalus või enda soovi eri žanrite järele?

Teen seda teadlikult. Pean ju repertuaariga tegelema. Igas žanris on vaja teatrile lugu. Kuna olemine on kurvameelne, on inimestel vaja võimalust natuke lõbutseda. Hakata praegusel hetkel suure nuiaga lööma pole tõsiselt võetav ega kunst. Praegu on vaja inimestel meelt lahutada. Aga meelelahutus peab olema kvaliteetne. On väga labaseid viise, kuidas inimeste meelt lahutada.

Taas on teie lavastuse keskses rollis Margus Grosnõi, kuid hoopis teist laadi tegelasena kui lavastuses “Lõppmäng”. Kuivõrd mõtlete rolle jagades näitleja arengule, tema kui loomingulise teemandi lihvimisele?

Kus on, sinna tuleb juurde anda. Tegelikult moodustavad nad Madis Mäeoruga, kes mängib tema sõpra, niisuguse paarisrakendi. Margusel on kogunenud isikliku elu jooksul kogemusi armuelu keerdkäikudest ja ta on positiivse auraga inimene. Ta on neljakümnesena praegu elu parimas vormis füüsiliselt ja vaimselt, praegu peabki erinevaid asju tegema.
Tuleb kindlasti silmas pidada ka näitlejate arengut. On ju tore, et televisioon reklaamib näitlejaid seriaalide ja saadete kaudu. Inimesed, kes seal kaasa teevad, kujundavad enda ja teatri mainet. Teisalt jällegi teatris sees püüan tuua näitlejaid esile, sest olenemata sellest, kas ta teles esineb või mitte, võib ta olla väga hea näitleja ja publiku lemmik. See peab tasakaalus olema. Ma ei ütle, et me oleme televisiooniga võistluses, küll aga peab hoidma tasakaalu, et teatri seest tekiks juurde säravaid isiksusi.
“Oi, Johnnys” on ju laval kahe keskse mehe abiväena Anneli, Ülle, Eduard, Tarmo ja Märten. Kõikidel on laval midagi teha ja igal näitlejal on võimalik selles tükis särada. Oleme ise proovis päris palju naerda saanud ja kuidagi hoogsalt on läinud.

Võimalus südamest naerda on praegusel ajal üsna harukordne.

Võrreldes paljude inimestega oleme õnnelikus seisus: tuleme igal hommikul kokku ja hakkame tegelema asjaga, mis meile meeldib, pealegi veel naljaka asjaga. Tunnen, et inimesed tulevad siia majja natuke teistsugusena. Ei ole enam, et oh, jälle hakkab proov, vaid on rõõmsad koos olemise üle. Arvan, et võtame publiku ka sellesse koosolemisse ja see sõbralik ja lustlik atmosfäär kandub saali ka üle.
Autor on andnud endast kõik, et lugu naljakas oleks, aga see elustub näitleja leidude, mängu, kohandumiste kaudu. Sellega me tegeleme. See on lugu, millega hakkame väga palju ringi käima, ka väikestel lavadel. Loodame, et saame pikalt selle tükiga koos lustida ja rahvale rõõmu pakkuda.

Rakvere teatris ei juhtu just sageli, et kodulehel on lavastuse juures märkus, et see on alla 14-aastastele mittesoovitatav. Miks lisati see lavastusele “Oi, Johnny”?

Panime selle soovituse sellepärast, et nooremad inimesed ei saa neist naljadest aru. Loomulikult on “Oi, Johnny” lõbus ja seal toimub igasuguseid vigureid, aga need naljad vajavad arusaamiseks teatavat elukogemust. Noorematel vaatajatel oleks vaja, et keegi pärast seletaks neid asju. Kindlasti mitte sellepärast, et keegi lippaks alasti ringi või tegeleks suisa siivutusega.

Margus Grosnõi, kel oktoobris lavale jõudnud absurdidraamas “Lõppmäng” oli kandev roll, kehastub esietenduvas komöödias “Oi, Johnny” taas keskseks tegelaseks. Johnny roll on täielik vastand eelmisele. Kui “Lõppmängu” liikumisvõimetu Hamm püsis terve lavastuse tugitoolis, siis Johnnyl tuleb pidevalt ringi tormata.

“Mulle sobib see väga hästi. Mida rohkem eripalgelisi rolle tuleb, seda parem. See on hea ja arendav,” ütles näitleja. ““Oi, Johnny” on nii-öelda uste komöödia - ühest uksest sisse, teisest välja. Arvan, et suveks võtan ikka mitu kilo alla. Trenni ei peagi minema,” sõnas Margus Grosnõi naerdes. “Tempo mõttes on “Oi, Johnny” midagi sarnast, nagu oli Neeruti mõisas mängitud lavastus “Pargivaht”, ainult rolle ei pea vahetama.”
Grosnõi märkis, et ehkki “Lõppmängus” “see morn ja natuke vastik vanamees” Hamm istub kogu tüki paigal, nõuab see näitlejalt samuti pingutust. “Kui tavaliselt “Lõppmängu” lõpetan, on täpselt samamoodi särk seljas märg. Kontsentratsioon on nii suur,” rääkis ta.
Komöödia on Margus Grosnõi sõnul žanr, kus allteksti otsima ei pea. “Lugu on hästi konkreetne: üks mees, kes peab kahte naist ja üritab sellest jamast puhtalt välja tulla, astub iga sammuga sügavamale ämbrisse. Madis Mäeorg mängib minu sõpra, tal on ka päris suur roll. Väga äge töö on,” kõneles ta. “Ja väga hästi kirjutatud näidend. Arvan, et saame seda mängida päris palju.”
Ehkki “Oi, Johnny” on saanud lavaküpseks, annab näitleja sõnul sellele viimase lihvi publik. “On päris kindlasti kohad, millest me teame, et need on naerukohad ja seal tuleb paus võtta, aga saab olema palju üllatusi. Naerdakse ka selliste kohtade peal, kus ei ootakski. Alles publikuga hakkab lavastus oma elu elama,” arutles näitleja. (VT)

INNA GRÜNFELDT

https://virumaateataja.postimees.ee/7157048/peeter-raudsepp-armastuses-on-koik-vikerkaarevarvid-olemas