INNA GRÜNFELDT: Inglid meis ja meie kõrval

Ingli puudutus. Kuidas seda ära tunda? Ehk üksnes heleda hingusena tajude tagamaal. Või hoomata Rakvere teatris, vaadates lavastust “Ingel”, süda ja meeled avali.

Rabeleme argipäeva radadel, kõnnime harjunud mustrites, pea pulki täis ja südames mureokkad. Aga ometi on meis kõigis jumalik hingus. Hing. See kõlab peaaegu nagu ingel.

Inglid ilmutavad end harva ihusilmale, nad ilmuvad vaimusilmas. Kujutluses. Usus ja unistustes. Igatsuses millegi hea, helge ja heleda järele. “Võibolla sina oled mu ingel,” ütles Tiina Ollesk. Sõnum kui tiivasahin. Kui (ala)teadvust riivamisi puudutav udusulg. “Ingli” südametukse.

Alguses oli siiski sõna. “Päev enne sündi küsis laps Jumalalt ...” Seal nad on. Veel taevalikus sulnis rahus, igaviku kuldsest kahisevast eesriidest kaitstud. Täiuslikud ja ebatäiuslikud. Vaimolendite viimased hetked enne maailma minekut.

Aegluubis ajatusse ja malbesse meloodilisusesse poetub raiuv, takka sundiv rütm, kuldne eesriie langeb maailmade vahelt, raksatades avaneb tume ilmaruum, kus valgusvihud ajuti otsivad ... Keda? Inglit või inimest?

Sellesse maailma, elulaekasse, mille avavad kuldsest tunnelist sirutuvad sõrmeotsad, ilmub olend, keskendunud pilgust väljendusrikaste varbaotsteni tulvil uudishimu ja avalat avastamistahet.

Nii ta sünnib, avastab eluväärtuste kappi, ennast ja ilma, värske ja varmas. Sirgub, lööb lelu naelaga seina, rähkleb eneseotsingutes ja -leidmistes, rabeleb igapäevarütmis, ülendub (elu)keskpäeva paistuses ning saab hulljulguses (nähtamatust) sõbrast hoitud. Kui suhtepinges surutakse jalg (elu)kaaslase käele, ilmub lava- või mälusopist lelude sein, kus käed haaravad turvaliste minevikuhetkede ja neid hoidvate sõnade järele.

Aeg lendab linnu- või pigem inglitiivul. Tasasel hõljuval sammul, villased sokid jalas, ilmub lavasügavusest hallipäine habetunud mees, kahisev ajakangas süles. Noored naised keerutavad sellest kuld-hõbedast tiibu ümber ta graatsiliste käte, aga veel pole aeg ... Veel on mahti tiirelda elu- ja mälestustelaekal, kirjutada õhku see sõna, see nimi, mis jäi alguses ütlemata. Ingel.

Inimesel on veel vaja tantsida, joosta, rippuda, hüpelda, enne kui igaviku kulda mähitud aeg teeb viimased pöörded ning ajalikkusest saab ajatus.

See kõik on kaunis. Elu ongi kaunis. Kui oskame kuulata inglit oma südames.

Inglid on sel õhtul kõnelnud meiega tantsukeeles, hõljunud tantsijate ja vaatajate kohal, riivanud kujunditega. Tajume neid oma vaimus, hinge ülendatuses, kui laval kõnelevad kehad, rütmid, helid, lummavad liikuvad ja liikumatud pildid.

Näitlejatest kiirgab lugusid. Neid jutustatakse kehakeeles, kuuldamatuid sõnu on poetatud silmisse, ilmeisse, naeratustesse, nüanssidesse, võrratusse kehavalitsemisse, aga ka tillukesse ebatäiuslikkusse.

Jaune Kimmeli habras ja puhas sitke lapselikkus ja Grete Jürgensoni nurgeliselt selge ja veenev dramaatika. Imre Õunapuu ulja piiride katsetaja ning koduvägivaldurina, Madis Mäeorg sõbra alter ego ja kaitseinglina. Ülle Lichtfeldt naise küpse ilu ja valuga, silmitsi oma peegeldusega põrandal, samastudes ja vastandudes, lennutamas juukseid tiirleva tiiviku tuules ja mängimas kujundiks sedagi, kui ventilaator etendusel ei käivitu. Volli Käro pidamas sisedialoogi elu ja ajaga, keerutamas leebe trotsiga lahti äralennuks sätitud tiibu, aina kirjutamas õhku sõna INGEL, istumas mõtlikul ilmel suletud elulaekal ning keerlemas universumi kõiksuse ja inimelu lõplikkuse piiril ...

Inglitele toetuv “Ingel” haaras. Läks inglite elupaika. Nagu ütles koreograaf ja lavastaja Renee Nõmmik: “Inglid tulevad südamest.”

Usaldanud end inglite, koreograafide ja näitlejate hoolde, sündis puhtast sisse- ja kaasaminekust sügav elamus. Seda tunnet – imelist kergust ja rahu, kriipivat elutaju, mõistmist ja tänulikkust – ei suudagi sõnadesse panna.

INNA GRÜNFELDT
https://virumaateataja.postimees.ee/7414011/inglid-meis-ja-meie-korval

---

KÄRT DEVANEY
Kuidas kujutada inglit? Kas piisab lokkidest ja rõõsadest punnpõskedest, tasasest nohinast ja hingesoppi ulatuvast pilgust?

Või tuleks lisada terake krutskeid ja lustlikult keksiv-jooksev kõnnak? Ehk võiks tal olla ka peenelt sarkastiline huumorimeel ja soov aina õppida ja enam teada saada.

Võibolla on tas tasast hellust ja vaikimisi mõistmist segatud emalõvilikkusega. Või sekka sobitatud sirget ausust ja austust, empaatiat ja isetust.

Äkki igatsemegi enese teadmata elu kestel aina “tagassi inglite juure” ise märkamata, kui palju ingleid meile ellu kaasa antud on? Vähemasti mõnikord võib näida küll, otsekui oleks korraks keegi meid tiivanukil kandnud. Kasvõi hetkeks.

Võibolla saabus see hetk kuldsete tiibade sahinal korraks ka teatrisaalis, puutudes õrna käega viivuks meie elukaart.

EVA SAMOLBERG-PALMI
Rakvere teatri jõululavastus “Ingel” on lavastus, mis on tabanud jõulude olemust kõige puhtamal kujul. Lugu, milles lugu ei olegi, mis laseb sul lihtsalt olla ja minna kaasa sinna, kuhu vaataja end selleks hetkeks asetada tahab.

Füüsilise teatri nautlejatele kindlasti komm missugune. Ja füüsiline teater on teater, mis on minu teetass, kuigi mulle meeldib ju ka sõna. Aga “Ingel” ei vaja sõna. Mõnikord on hea täiesti vait olla ja vaadata, mis saab. Vähem on rohkem.

Lisaks puhtakujulisele silmanaudingule jõudsin siiski mõelda ka paari mõtet: ei kujuta ettegi, millise väljakutse pakub seesugune intensiivne kohalolu näitlejatele, samas, milline rõõm ja mänguilu selles peituda võib.

Lavastus pakkus “tormamist” noortele näitlejatele ning maitsekat kulgemist Ülle Lichtfeldtile ja Volli Kärole. Maitsekat kohalolu, stiilipuhtust ja ilu.

Vaatajatele aga seda välja hingamise hetke, mida me aasta stressirohkeimas ajas kõik nii hädasti vajame. Aitäh!

MART RAUBA
Lavastus “Ingel” tuletas taas meelde, et teater pakub lõputult võimalusi mängimiseks. Vormiga, sisuga, tunnetega saab mängida. Publiku eelduste ja võimega kaasa mängida.

Pean tunnistama, et minagi ootasin tükimat aega mingit päästvat repliiki kellegi suust, mis asetaks loo mingile mõtestatud rööpale. Tants ja trall aga jätkus, jalg tatsus kaasa ja lõpuks tundus igati õige. Pehmete mänguasjadega saab mängida. Milleks otsida mingit kõike seletavat mõtteliini, kui sul on pehmed mänguasjad? Alles teatrist lahkudes ja asja üle edasi mõtiskledes, hakkas peas vormi võtma mingi mõte sellest, mis võibolla oli asja mõte.

Ja lõppude lõpuks oli tegu jõululavastusega. Paljude teatrite jõululavastused ongi vaid lastele. Niipalju kui täiskasvanud inimesed üldse saavad teha näidendit ainult lastele. Ega vist väga ei saagi. Igatahes Rakvere teater pakub lisaks multika ainetel tehtud “Lepatriinude jõuludele” “Inglit”. Ingel kõlgutab väikese lapse kombel rahumeeli jalgu ja sööb suhkruvatti, istudes kuskil pilvepiiril maa ja taeva vahel – olles võimeline andma midagi nii lapsele kui ka täiskasvanule. Keegi ütles hiljaaegu, et Rakvere teater pole jõululavastustega aastaid kuidagipidi lati alt läbi jooksnud – lepatriinude seiklust pole näinud, kuid “Ingli” põhjal tuleb igati nõustuda.

Täiesti omaette teema on näitlejate füüsiline koormus, mis neid kindlasti tiivustas, aga pidi lõpuks ka nõrkemiseni läbi võtma. Müts maha kõigi näitlejate ees!