INNA GRÜNFELDT: Ebalejad elu esikuuksel
Soolaleivalised on kadunud sügisöösse. Pidu oleks läbi, kui üks sokkis mees ei tammuks lävepakul. Naine on üleni suur küsimus: mida teha, et ta ei lahkuks? Kõik selgub. Rakvere teatris. Lavastuses “Algus”.
Istud võõra elutoa akna või õigemini kiviseina lõigatud toasuuruse ava taga ja vaatad, kuidas kaks inimest enesega võitlevad, et teineteiseni jõuda, kompleksid ja varasemad pettumused tinaraskelt hinge küljes, eluihk ja suhteigatsus südames.
Nii raske on keskeas inimestel leida elujoonte sasipuntrast uue alguse niidiotsa. David Eldridge aitab seda otsida.
“Algus” on Laura (Silja Miks) ja Danny (Andres Mähar) kiire, ent aeglane kulgemine teineteiseni, vonklev mõtte- ja tunderada üle kivide, kändude ja prügikottide, läbi nõudepesu ja avameelsussööstude. Meeleheitlik ja tasane, ennastületav ja ettevaatlik.
Kaks näiliselt juhuslikku laia värvilist pintslitõmmet seinal (kunstnik Liina Tepand) on tõlgendatavad nii remondijärgus korterile sobiva tooni otsinguna kui ka minimalistliku kunstiteosena, kus pastelsed, kuid intensiivsed triibud kulgevad paralleelselt, roosat ja kollast lahutamas jahe roheline toon. Need üksildasena mõjuvad värvilaigud otsekui otsivad tasakaalu ja harmooniat. Ehk isegi mõistmist. Nagu Laura ja Danny.
Lavastuse alguses võetakse aega muusikale (helilooja Meelis Meri) ja sõnatule ebalemisele esikuuksel, ehedalt rabedas dialoogis lendab hulgi “keppe” ja “m*nne” kui märke tegelas(t)e ääretust sisemisest ebakindlusest. Osa vaatajaist saab kätte esimesed naerukohad ning sätib end komöödialainele. Aga võta näpust. See, mis häbeliku mehe ja end bravuurikaks julgustava naise vahel toimub, on tõepoolest eluliselt naljakas ja asjakohaselt piinlik, ent traagikanoot on kogu aeg õhus.
Silja Miksi Laura on väga otsekohene naisterahvas ning ärevas olukorras, mille taga suur elutähtis otsus, väljendub see rabeduse ja ropendamisena, enne kui aja ja loo kulgedes selgub tõde. See, mis päriselt tähtis, saab lausutud hoopis teisel, vaiksel ja otsusekindlal moel.
Laura võib olla otsustav ja ründav, samas arglik ja endassetõmbunud, naiselik ja leebe, trotslik ja võrgutav, püüdes mõista seda näiliselt pehmeloomulist, otsustusvõimetut ja pelglikku tüüpi, kellega saatus on ta otsustaval õhtul kokku juhtinud. Ja kes talle tõepoolest meeldib.
Andres Mähar hoiab Danny rollis head tasakaalu koomilise ja traagilise vahel, puudutab piiri, millest arvame algavat naeruväärsuse, ent teeb seda nõnda suure delikaatsuse ja tarkusega, et tobedalt naeratav üdini kohmetu mees, plekk särgil ja joogipudel julgustuseks pihus, mõjub lõpmata sümpaatselt. Temas peituv üksildus koos tohutu pettumusepuntraga on kaugele näha, ehkki sõnad tulevad suust oi kui visalt. Aga kui miski kord öeldud saab, siis puhtast südamest ja ääretult siiralt.
Kui väga Laura talle meeldib, on selge esimesest pilgust, aga temaga päriselt suhtlemine on peaaegu ülesaamatult raske, sest sisemise ebakindluse lained käivad aina üle pea.
Nii naist kui ka meest tabavad kergenduseviivud, kui on võimalik haarata telefon kasvõi selleks, et näidata sealt mõnda pilti. Nutimaailma vahendusel on suhtlemine harjumuspärasem ja turvalisem kui silmast silma. Eriti kahe introverdi puhul.
Kuigi jutus on Laura ja Danny kohati kobavad, on mõlema näitleja pale kui sisemiste mõtteliikumiste tundlik peegel, sealt on paljugi lugeda vaikimise ja teise kuulamise ajal. Nii hakkab mingil hetkel kahju, et ei suuda jälgida Laurat ja Dannyt võrdselt, eriti kui teine on teises toa otsas.
Silja Miks ja Andres Mähar on laval väga kohal, teineteisega igas mõttehetkes, tähelepanelikud, valvsad ja hoolivad. Ilus partnerlus, kus aina uuesti märgatakse teineteist, reageeritakse ütlemistele ja ütlematajätmistele, tehakse ilmete rikkaliku paletiga kuuldavaks sisekõne ja varjatud mõtted.
Teise mõttemaailmast aru saamise teeb eriti keeruliseks, et kokku pole sattunud sorava jutuga tegelased, vaid kaks väga üksildast inimest, kes pole oma elust ja valust varem ehk kellelegi kõnelnudki, aga nüüd otsivad painava eluängi põhjuste väljendamiseks sõnu. See pole lihtne. Keeruline on avada hingesoppe, kuhu kogunenut ei taha tegelikult endalegi tunnistada.
Pettumustest puretud Laura ja Danny on võltsi suhtes allergilised. Ehkki mõlemad püüavad esialgu ütlematajätmistega tõsiasjadest mööda laveerida, nõuab öö, kus võib alata elus uus lehekülg, raudset ausust. Sest selleta pole võimalik päriselt teineteiseni jõuda.
“Alguse” lavastajat Tiina Mälbergi võib näitlejavaliku eest üksnes kiita. Lavapaar klapib suurepäraselt, mõjub põnevalt ja värskelt. Lavastajana on Tiina Mälberg keskendunud eelkõige tegelaste siseelu avamisele, rõhkude ja rütmidega on hoidnud üsnagi rahulikku joont. Seda enam üllatab vaatusi lahutav ja siduv etteaste, kus Laura ja Danny arglikud lähenemiskatsed saavad julge tantsulise vormi (liikumisjuht Liis Niller).
Kava rõhutatult piklik formaat, mis täpipealt mereluulepeo luuletekstide kogumiku mõõtu, ning selles sisalduvad Modjo “Naine” ning Massive Attacki “Pisarapiisk” kui kahe üksildase hinge monoloogiline dialoog, sirutavad sõrmeotsad Tiina Mälbergi luulelavastuste poole.
Ja mis see soolaleivapeojärgne öö muud ongi kui karedavõitu poeesia, mehe ja naise püüdlemine selle poole, et sünniks uus algus ja kahest minast võiks saada meie.
INNA GRÜNFELDT
https://virumaateataja.postimees.ee/7446855/ebalejad-elu-esikuuksel