Imre Õunapuu avab muusikalavastuses rõõmu erinevaid tahke

Lõunaeesti poiss, Lüllemäelt pärit Imre Õunapuu on juba kaheksandat aastat Põhja-Eestis, Rakvere Teatris näitleja. Lisaks sõnateatrile on talle alati olnud südamelähedane ka muusika. Veebruaris esietendunud kontsertlavastuses „Lihtsalt, rõõmuks” oli Imre osaleja laval, kuid ka muusikaline juht. Võru etenduse eel rääkisime Imrega lavastusest ja tema teest muusikas.

4. novembril jõuab Võru kultuurimajas Kannel publiku ette Rakvere Teatri kontsertlavastus „Lihtsalt, rõõmuks”. Räägi, mis lavastusega on tegu?

See on selline kollaaž – lugu ei näidata publikule mitte läbi teksti jutustamise, vaid läbi laulude. Oluliseks saab, mis järjekorras need laulud on, mis mõtet iga laul kannab. Loodetavasti kujuneb terviklugu kokku iga inimese enda peas.

Lavastus sündis koostöös trupiga?

Jah, see on trupi ühislooming. Kõik said valida laule ja me üheskoos panime järjekorra kokku. Väike ohjaja ja kõrvalpilk oli meil ikka ka, Toomas Suuman.

Tegelikult ei olnud sa selles lavastuses vaid üks trupiliige, vaid veidi enam, lugude arranžeerija ja muusikaline kujundaja.

Jah. Kui laulud said valitud, võtsime teadmiseks, kes me oleme ja milliseid instrumente oskame mängida, sest lavastuses mängime me pille ise. Nii püüdsin ma olemasolevate vahenditega muuta laulud võimalikult apetiitseks. Meid on küll 6 inimest – 5 meest ja 1 naine, hääli on palju, aga instrumente vähe. See oli kõige suurem pähkel, kuidas saada lood väheste vahenditega elama.
Ma ei ole varem sellist asja teinud ja just muusika poolelt oli see üliäge ja väga arendav. Sain justkui kõrvalt näha, kuidas ma ise mõtlen muusika ja seadete peale ning millised elemendid paremini töötavad. Ühelt poolt väsitav, olla ise osaline ja samal ajal lugusid seada, kuid teisalt väga tervendav.

Milline on sinu tee muusikas olnud?

Esimesed salvestused laulsin ma kodus sisse 4–5 aastaselt. Üks oli „Saaremaa valss” ja teine Jassi Zahharovi „Milleks on vaja koolimaja”. Õde mängis akordionit ja mina laulsin. Kõik on läinud üsna loogilist rada pidi. Nagu enamus lapsi, käisin ka mina muusikakoolis, Valgas, õppisin akordionit. Laulnud olen ma sisuliselt kogu aeg, 5-aastaselt käisin esimest korda Laulukarussellil, osalesin kohalikus ja maakondlikus voorus, riiklikusse ei pääsenud.
Nii ta on läinud. Minu rada muusikaga ei ole midagi erilist või ekstravagantset. Mõnikord on mul kahju, et ma ei läinud professionaalset muusikuteed, aga kui ma selle peale mõtlesin, siis olid juba mingisugused sammud vahelt puudu ja läks niimoodi, et olen ise usinasti suur asjaarmastaja.
Mulle meeldib väga laule kirjutada. Mingi hetk ma ei viitsinud enam teiste laule õppida – ei näinud sellel mõtet – kellele ma ikka laulan neid laule, mida teised on teinud. Huvitavam on see, mis mu enda sees peitub. Sellega olen ma viimased aastad vabadel hetkedel tegelenud.

Selle lavastuse pealkiri on „Lihtsalt, rõõmuks” aga need ei ole ju ainult rõõmulood.

Kui inimene on rõõmus, siis ta ei laula ainult rõõmsaid laule. Kurb süda ei tähenda, et ta õnnetu on. Ja rõõm ei tähenda ainult seda, et sa naeratad, kilkad ja laulutempod on laes. Pigem on rõõm natuke laiem ja sügavam mõiste. Minu jaoks on lavastus seda rõõmsam, mida rohkem pakub see erinevaid nüansse, žanreid ja teemasid.
Kuna meil on lavastuses 5 meest ja 1 naine, ei ole vaja palju mõtlemist, mille ümber kogu asi käib ning meeste ja naiste vahelistes suhetes ei ole teps mitte kõik alati rõõmus.

Millega sa praegu teatris tegeled?

Praegu käivad lastelavastuse „Sirli, Siim ja saladused” proovid, mille autoriks on Andrus Kivirähk ja lavastajaks Mari Anton. See esietendub 9. detsembril Rakveres ja uuel aastal oleme tulemas sellega ka Võrru lastele mängima.
Esietenduseni on umbes kuu aega aega, aga ma loodan, et sellest tuleb mänguline ja fantaasiarohke lavastus, mida lastel on huvitav ja põnev vaadata ja endal tore mängida.

Küsis Triinu Sikk