Helen Solovjev tantsib projektidega

Helen Solovjevi silmad naeratavad üle kohvikruusi, millel on kassid. Mustad kassid valgel taustal. Sõrmed pigistavad sanga ning Eesti teatrite parim haldus- ja administratiivtöötaja aastal 2021 lausub, et pole tähelepanuga harjunud. Üllatav ülestunnistus inimeselt, kes on pidevalt sündmuste keerises, õigemini paneb projektijuhina sündmused keerlema.

Eesti teatrite parima haldus- ja administratiivtöötaja auhinna üleandmisel öeldi, et Helen Solovjev on korraldanud teatris kõike, mis jääb tavapärasest etendustegevusest kõrvale, alates hooajaüritustest kuni teatri sarjadeni, ning tema tegevust on kandnud entusiasm, head ideed ja lai silmaring.

Kõrvalpilk

Marika Tint, Rakvere teatri korraldusjuht:

Helen on teatritundlik inimene: ta saab aru, mis ja milleks teatris toimub, ja talle läheb see korda. Ta on kirglikult teatri poolt. See on teatris kõigis ametites tähtis.

Teatritöö ongi selline, et sada asja on kogu aeg käsil ja miski ei saa kunagi valmis. Kui üks saab valmis, ootab järgmine ukse taga. Sellise killustatud, emotsionaalse ja pidevalt muutuva tööga hakkama saamiseks on vaja teatriarmastust.

Helen on kiire õppija. Projektijuhiks olemist saabki õppida ainult töö käigus, eriti teatris. Helen vastutab ju kõige eest, mis toimub väljaspool etendust. Projektid on väga erinevad. Vahel teeb ta raamatut, vahel korraldab kontserti, vahel organiseerib ratsutamistrenne.

Helen on arenguvõimeline. Keegi meist pole ideaalne, aga Heleniga saab rääkida, saab rääkida ka nendest asjadest, mis ei ole õnnestunud, ja ta oskab sellest õppida. Õppimis- ja arenemisvõime on teatrikire kõrval teine asi, mis eduni viib.

Lõpuks on ta lihtsalt hea inimene. Seda kolleegid tunnetavad ja tunnustavad: lisaks tänavusele “Theodori silmale” on ta saanud kaks kolleegipreemiat.

Miski teie eluloos ei näita, et teist oleks pidanud aastal 2017 saama Rakvere teatri projektijuht. Olete hariduselt tantsija, tantsuõpetaja ja koreograaf, õppinud sotsiaaltööd ja teatriteadust, mänginud teatrilaval. Missugune on olnud tee Eesti teatrikogukonna suurima tunnustuse – “Theodori silmani”?

Projektijuhi tööga polnud mul enne Rakverre tulekut mingit pistmist, aga see tundus põnev ja äge väljakutse. Olin siis Tartus ja minu jaoks tantsuteema ja tantsu õpetamine ammendas ennast selleks hetkeks.

Et tantsuõpetajana ära elada, pead võtma hästi palju tunde siit-sealt ja kolmandast kohast. Nii on kerge tekkima ülekoormus ja küllastus, aga on oluline, et pead seda armastama, mida teed. Kui seda kõike saab liiga palju, siis armastus hakkab kaduma. Tasakaal peab olema, aga ma panin ühel hetkel natuke üle ja armastusele ei jäänud enam energiat ega ruumi. See tekitas palju stressi.

Siis äkki kutsuti Rakverre. Ütlesin küll, et ma ei tea sellest midagi ja pean nullist õppima, aga õnneks on olnud suurepärane meeskond ja suurepärane ülemus Marika Tint, kes on õpetanud ja tutvustanud seda maailma. See auhind on puhtalt tänu neile ja tunnustus meie meeskonnale. Me teeme koos, ei ole nii, et igaüks ajab üksi oma asja. Hästi palju on meeskonnatööd.

Kas mäletate, missugune oli see saatuslik hetk, kui tuli kõne Rakverest?

Olin Tartus kodus ja koristasime koos Imrega (elukaaslane Imre Õunapuu – toim). Ta oli vist puid toomas. Järsku tuli võõralt numbrilt kõne: olen Marika Tint Rakvere teatrist ja kas oleksid huvitatud meile projektjuhi kohale kandideerimisest. Ma ei osanud midagi öelda, isegi ei mäleta, mis ma vastasin. Kui suurest šokist üle sain, karjusin kõva häälega: “Imre, Imre, Imre, kas tead, mis nüüd juhtus?!” Ta rahustas mu maha.

Sain teada, et mind oli soovitanud kandideerima kutsuda toonane trupijuht Kätlin Hoop. Olen talle tänulik!

Kuuldavasti oli teil siiski juba enne vilksatanud üks uitmõte Rakvere teatrist ...

Jaa! See oli väga palju varem. Siis, kui tantsu õppisin või olin just kooli lõpetanud. Mäletan seda hetke. See võis olla “Jane Eyre’i” esietendus. Oli esikapidu. Tuled olid juba kustutatud, aga lõhnad olid veel üleval. Puhkeruumi poole kõndides vaatasin seda vaipa ja mõtlesin, et nii äge oleks siin majas kunagi töötada. See oli lihtsalt kauge mõttevälgatus, ei olnud siht ega soov. Huvitav, kuidas energia püüab kinni selle soovi. Mõttel on suur jõud. Ju siis pidi niimoodi minema.

Kas teie mõttevälgatustel ja unistustel on kombeks täide minna?

Jah. Sellepärast tasub väga järele mõelda, millistele mõtetele keskendud ja millistele mõtetele annad jõudu.

Näen teid aina teatrimajas tõttamas ja naeratamas. Mida teeb teatris projektijuht?

Põhimõtteliselt nii see ongi. Kui rääkida projektijuhist laiemalt kui teatris, siis see on projektide kirjutamine, rahastuse saamine, produktsioon. Teatris on natuke teisiti. Projektijuht on osa korraldus- ja turundusmeeskonnast. Palju töökohustusi tuleb vastavalt sellele. Üheks neist on teatri Instragrami sisu loomine.

Lisaks on nii-öelda bold’is kirjutatud ülesanded ehk kõik, mis jääb lavastusest väljapoole. Näiteks teatri eriprojektide ehk suve- ja jõululavastuste juurde kuuluvaga tegelemine: hobuste, välikäimlate, lubade ning tribüünide hankimine; ratsatundide, vibukoolituste organiseerimine; jõululavastustele jõulumaa planeerimine ja ellu viimine ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Kõiksugu teatris toimuvate ürituste korraldamine, pildistamine mis iganes asjade tarbeks.

Selle töö juures on kihvt, et see on nii mitmekülgne. Rutiinil ega üksluisusel pole võimalik tekkida. Suhtlema peab väga paljude inimestega. See võimas kogemuste pagas, mis tekib, on äge!

Töö pahupool on see, et kuna ülesandeid on äärest ääreni, pisikesi asju on hästi palju, võtab ümberorienteerumine aega. Alguses oli raske end ühest teemast teisele ümber laadida, aga kogemusega läheb see paremaks.

Kuidas kõik suured ja väikesed asjad, mis peavad õigeks ajaks tehtud saama, meeles püsivad?

Mul on töölaual hästi palju märkmeid ja pabereid. Korraarmastajale paistab see kohutav, aga minu jaoks on süsteem olemas.

Nimetasite, et kui vaja, teete ka pildid ise. Kas fotograafia on teie hobi?

Fotograafiaga hakkasin tegelema tänu Rakvere teatrile. Ma polnud enne siia tulekut fotoaparaati käes hoidnud. Kui, siis “seebikarpi” lapsepõlves. Siin oli vaja töö asjus pilte teha ja sellest on saanud minu järgmine kirg, hetkel isegi suurem kui tants.

Ma olen väga õnnelik, et mulle on siin antud võimalus end fotograafias proovile panna. Viimase aja väljakutse on lavastuste plakatipiltide tegemine. Teater lihtsalt annab nii palju võimalusi! See on äge! Ja tänuväärne.

Projektijuhi töö nõuab ilmselgelt väga palju energiat. Millega vaimuakusid laete?

Neid asju on mitu. Kui tavaliselt käin proovides ja kontrolletendustel uuslavastusi vaatamas, siis vahel püüan koos publikuga etendusi vaatamas käia. See tuletab meelde, mille nimel me kõike seda teeme.

Kodu, minu neli seina, minu kindlus, seda ma vajan vist kõige rohkem. Söögi tegemine, mida ma armastan. Pere- ja sõprade ringis olemine, kodused väärtused, meie koduloomad. Ja liikumine, trenn hoiab aju terve. Kui leian vaba hetke, lähen Aqva spordikeskusesse suvalisse trenni. Üheks lemmikuks on näiteks power-jooga.

Märkasin, et teie kohvikruusil on kassid. Kes on teie nurrikutest stressimaandajad?

Meil on kaks väikest paksukest kassi Smuul ja Suits. Nimed said nad konkursiga, need pakkus Tarmo Taga­mets. Suits on üleni must, niisugune väike tondu. Tema on meie leedi, kes on natuke kergem kui tema mustavalgekirju vend Smuul.

Nad on mõnusad põrsad. Neli või viis aastat tagasi võtsime, kui nad olid hästi pisikesed. Mõtlesime, et kui oleme pikad päevad eemal, hakkab üks kass kodus igavusest lollusi tegema, aga kahekesi on neil omavahel lõbus. Neil oligi esialgu omavahel nii tore, et nad meiega üldse ei tegelenud. Tormasid nagu kerad ringi ja meie juurde üldse ei tulnud, pai ei lasknud ka teha. Me Imrega muudkui ootasime, millal nad nii vanaks saavad, et hakkavad meiega tegelema. Nüüd on nad suured ja täielikult sülekassid. Kogu aeg on mõni karvapall kaela peal. Aga lollusi teevad ikka, lihtsalt kahekesi ja topeltkoguses.

Kui palju on projektijuhi kireva ja kiire elu kõrvalt võimalust koreograafitööd teha?

Õnneks olen saanud ka sellega natuke tegelda. Oleneb, missugusesse aega see satub. Kui on rahulikum aeg ja tuleb pakkumine, siis püüan selle vastu võtta. See elavdab teise külje pealt ja aitab koreograafi poolt elus hoida. Õnneks on mulle siin antud võimalus nipet-näpet teha, natuke nõu anda või kõrvalpilguks olla. Ka sellised asjad meeldivad mulle väga. See hoiab minu tantsuarmastust elus. Ma ei taha seda kaotada. Väljapoole Rakveret pole ma julgenud ennast veel anda, sest aeg on muutunud kõige kallimaks varaks. Praegu olen teinud mõnele Rakvere teatri lavastustele liikumisi. Väga loodan, et mingil hetkel jõuan Lõuna-Eestis, kust pärit olen, ka midagi teha.

Kui palju tantsimiseks mahti jääb?

Hetkel tantsin ainult enda lõbuks. Ehk tuleb ka see aeg, kui teen seda jälle publiku ees. Vaatame ...

Aga äkki keerleb mõttes või unistuses ka tantsulavastus?

Sellest on tükk aega möödas, kui sai ise lavastatud, ja mõni plaan kõrva taga ikka on. Loodan, et tuleb kunagi aeg, kui saan need plaanid täide viia.

Olete elus teinud julgeid kannapöördeid. Jätsite sinnapaika nii sotsiaaltöö ja teatriteaduse õpingud Tartu ülikoolis kui ka lavakarjääri, et minna tantsu õppima.

Õppisin sotsioloogiat ja sotsiaaltööd ning kõrvalerialana teatriteadust. Jätsin mõlemad pooleli, kui läksin tantsu õppima. Teatriga tegelesin üliõpilasteatris. Kontakt teatriga tekkis tegelikult juba gümnaasiumi ajal Võrus, kus Tarmo Tagamets ja Taago Tubin tutvustasid mind teatrile. Kui olin juba Tartus üliõpilasteatris, tundus, et võiks teooria poolt ka kõrvale õppida. Loengutes tekkisid mul vastuolud teatri praktilise poole ja teoreetilise vahel. See, kui ise praktikaga kokku puutud ja tead, kuidas asjad reaalsuses on, ja kuidas teoorias sellest räägitakse, ei läinud minu jaoks väga kokku. Ma polnud paljude asjadega nõus ja ei jõudnud vaielda. Tundus, et see polnud, vähemalt sel hetkel, minu jaoks.

Sotsiaaltöö praktika andis karmi kogemuse ja tekkis tõrge. Võtsin koolist paberid välja, aga jätkasin töötamist ülikooli raamatukogus.

Kui kuulsin Viljandi kultuuriakadeemia tantsukatsetest, siis mõtlesin, et mul pole midagi kaotada, ja tundus lihtsalt tore vaheldus minna paariks päevaks tantsima. Mõtlesin, et ma seda tegelikult õppima ei lähe, sest mul polnud erilist tantsu tausta ja kaasaegsest tantsust ma ei teadnud midagi. Isegi korralikke trenniriideid polnud. Sain enda üle palju naerda, sest ma ei saanud millegagi hakkama. Teistel käisid kõigil jalad üle pea. Asi läks päev-päevalt aina põnevamaks, pingutada tuli palju ja endalegi üllatuseks saingi sisse. Ema oli väga mures, et mis minust nüüd saab.

Tantsuta poleks ma kindlasti Rakverre jõudnud. Asjad lähevad, nagu nad peavad minema.

Kui töötasite Pärnus, tunnustati teid tantsukõnni eest terviseedendaja auhinnaga. Mis on tantsukõnd ja kas seda saaks ka Rakveres teha?

Tantsukõndi saab igal pool teha.

Pärnus oli meil tore rühmitus Rüütli 23, kuhu kuulusid peamiselt Viljandi kultuuriakadeemia taustaga inimesed. See oli noorte kultuurikoda, kus tegime igasuguseid üritusi, aktsioone ja lavastusi. Tantsukõnd oli üks neist asjadest.

See käis nii, et kuulutasime tantsukõnni välja ja hakkasime ühest linna otsast tulema ja tantsisime teise linnaotsa välja. Kõik, kes tahtsid, said meiega liituda. Rahvast tuli aina juurde ja juurde, et liikuda koos. See oli päris tore asi. Tegime seda aktsiooni mitu korda, et propageerida liikumist ja näidata, et tants ei pea jääma ainult lavale või diskosaali. Tantsida ja liikuda saab igal pool.

Missugune projekt on praegu käsil?

Uus väljakutse on suure, paljude lisategevustega ja loomadega massilavastus “Robin Hood”. Hoian lavastuseväliselt näppu pulsil, et kõik toimiks ja oleks olemas. Et ajad klapiksid, et oleks hobused olemas ja tribüünid saaksid paika, et näitlejad saaksid ratsatundides käia, et meid vastu võtval Lammasmäe puhkekeskusel kõik hästi oleks ja nii edasi. See on väga põnev. Usun, et nii lavastus kui suvi tulevad vägevad.

Mille üle olete elus õnnelik ja tänulik?

Üks asi on Rakvere teatri inimesed, kes on mind õpetanud, toetanud ja kellega me koos seda kõike siin teeme. Ausalt öeldes nemad ongi minu kogu maailm siin Rakveres, sest väljaspool teatrit muud elu pole siin väga tekkinud. Olen siit saanud endale väga häid sõpru, keda tean, et nad jäävad minu ellu, kui ma kunagi siit peaksin ka ära minema. See on suur rõõm sellisele introverdile, kes lähedaste inimeste ringi hoiab kiivalt pigem väiksena.

Siis minu inimesed – minu pere ja sõbrad, kes kõik on Lõuna-Eestis ja mujal linnades, kus elanud olen. Olen tihti nende viie aasta jooksul mõelnud sellele, et olen õnnistatud, et nad kõik on nii mõistvad ja toetavad mind minu töö, elukoha ja elukorralduse osas ja pole kuhugi ära kadunud. Kahjuks väga tihti ma neile külla ei jõua. Õnneks sai emale kingitud veebikaamera ja videokõned on meil populaarne ühistegevus.

Aga jah – olen oma ja elukaaslase perele ning oma sõpradele väga tänulik, et nad mul olemas on ja toetavad. Rääkimata Imre rollist selles ... Tema on mu tugi kõiges. Aga seda ei suuda ma kuidagi lühidalt sõnadesse panna.

INNA GRÜNFELDT
https://virumaateataja.postimees.ee/7496646/helen-solovjev-tantsib-projektidega