HEILI EINASTO: Näitlejad teevad tantsijatele tantsus pika puuga ära
Inimeses peituv tantsuvajadus on kui inglitiiva puudutus - tantsimine tõstab heaolutunnet, vabastab keha ja meele pingest, vahendab täpsemalt kui miski muu ajuvälist, kehaga mõtlemist/kogemist, mida nimetame intuitsiooniks, kõhutundeks vms. Tasapisi hakkab teaduski tunnistama seda, mida inimkond on intuitiivselt teadnud aastatuhandeid - et vaim töötab paremini liikuvas keres, et mõte on ärksam ja viljakam mõõduka füüsilise tegevuse ajal ja järel, et meel puhastub ja uueneb intensiivselt liikuvas kehas. Tantsimine seob kõikvõimalikke liikumisviise, vabastab ja pingestab, loob ja murrab piire inimeses ja kogukonnas.
/.../
Sõnateatrid on viimastel aastakümnetel välja tulnud ka ainult liikumist kasutavate lavastustega ning kui jutt on kehavaldamisest ja kohalolust (millest tantsukunstnikud väga rääkida armastavad), siis teeb enamik enam kui viieaastase lavakogemusega näitlejaid tantsukunstnikele pika puuga ära.
Selles võis veenduda Renee Nõmmiku ja Tiina Olleski Rakvere teatri näitlejatele loodud lavastuses «Ingel». Näitlejate kehaline artikulatsioon, suutlikkus säilitada pinget kogu etenduse vältel, pauside kõnekus ületasid mitmete sel aastal nähtud tantsukunstnike saavutused. Inimese teekond sünnieelsest seisundist surmani oli edastatud tundlikult ja mõtlemapanevalt. Eriti meeldejäävaiks olid selle teekonna algus ja lõpp: esimest kujutas suures kastis emakojas lootena 4 tõuklev, kompav ja ulpiv artist; teist aeglaselt keerlev 80-aastane Volli Käro, kelle lavaline vabadus, hingavad käed ning kogu isiksus aitasid mööda vaadata lavastuse küsitavustest.
Esimene neist - alguse kostüümivalik.
Kui just sisu ette ei näe, siis on ebamugav näha artisti teda naeruvääristavas kostüümis - aga just nii need kergelt lottis trikood ja kõrguvad valged peamunad lähedalt nähes mõjusid. Õnneks polnud seda liiga pikalt - aga algus, kus (minu jaoks) kohatult näitlejad pikalt seisid, mõned neist ka pingsalt publikusse vaatasid, nagu üks nüüdistantsu lavastus näib eeldavat, tõmbas vaatamishuvi tublisti alla.
Teine küsitavus minu jaoks on muusika. Olen alati imetlenud Fine 5 muusikavalikut, sõltumata sellest, kas see mulle konkreetselt meeldib või mitte - ikka selle rikkuse tõttu. Viimastel aegadel on aga valdav monotoonsevõitu helitaust. Kui Valentin Siltšenko ühetaoline tümpsuv elektroonika oli omal kohal «FN-is», siis «Inglis» hakkas helide kloppimine vaatamist segama. Ka nn neljanda seina lõhkumise viisid mõjusid liialt kulunutena, liialt aastakümnete taha kuuluvate võtetena. Kõige nauditavamad olid artistid, ehedad ja «kohal», kõnekate kehade ja neile sobivate liikumisjadadega, pannes uskuma, et kui avad oma südame tantsule, on inglid meie maistel teedel kohal.
HEILI EINASTO, tantsukriitik
Loe pikemalt: https://kultuur.postimees.ee/7409722/naitlejad-teevad-tantsijatele-tantsus-pika-puuga-ara