Elu teeb keerdkäike

Elu teeb keerdkäike ja toob teele ootamatusi nii sündmuste kui inimeste näol. Mõned neist on kurvemad kui teised, mõned ilusamad. Üks selline ilusate asjade kokkulangemine viis mind möödunud reedel ääretult hubasesse Rakvere teatrimajja ja otse esietendusele. Sedakorda Ibseni Rosmersholmi vaatama.

Esietendustega on sageli nii, et seal on kõik need pisikesed konarused - kokkumäng võtab ju aega. Aga selles on minu jaoks oma võlu. See teeb kõik kuidagi inimlikumaks. Sestap ma ei pane selliseid asju isegi tähele. Või kui panengi, siis ei sega see mind grammigi.

See 150 aastat tagasi kirjutatud tekst lõikas nagu noaga ja oli laval kui tulevärk. Ibseni nimega seostub automaatselt kurbus ja põhjamaine äng. See oli ka siin olemas, aga mitte liialt. Pigem parasjagu, maitseks. Selline ilus kurbus. Nii, et kõik teised nüansid - kerge huumor, teravad dialoogid, sisemine võitlus, näpuotsaga müstikat - ka ilusti meeltele haarata oleks. See kõik oli minu jaoks olemas. Tunnistan, et lugu puudutas mind ka isiklikul tasandil, aga see ei olegi hetkel oluline. Teise vaatuse lõpul taipasin, et mu keha on pinges kui purunemise piirini timmitud pesunöör. Laval toimuv haaras ja tõmbas mind endasse nii, et ei pannud seda varem tähele kui kõlas aplaus. Püstijalu.

Hiljem kuulsin, et lavastaja paigutas selle mõtteliselt tänasesse sisepoliitilisse konteksti. Aga nagu elul kombeks, pani see viimaste plahvatuslike sõjasündmustega lavastusele veel ühed raamid ja tekst rääkis lisaks eelnevale samade sõnadega veel üht, hoopis teist lugu.

Ja veel. Mulle väga meeldis visuaal. Väga kihvt kunstnikutöö. Ma ei olnud ainus, kes nii arvas. Rääkimata Rakvere teatritrupist - see on kui suurepärase valikuga veinikelder. Kui jutt juba veinile läks, siis kohvikus pakutav syrah oli ka paganama hea. Aitäh elu ja inimesed selle sees, et mulle selliseid hetki pakud.

LAURI RÄPP