Eesti Naise märtsinumbri kaanelugu
Perevägivalda kogenud Ülle Lichtfeldt: iga ohumärgi puhul tuleb sekkuda!
Tänasel mõttematkal juhatab teed Ülle Lichtfeldt (51). “Elus on õpilase aeg ja meistri aeg,” mõtiskleb ta. “50aastaselt võiks inimene olla sealmaal, et hakkab ise õpetama, aga mina seda hästi ei oska. Pigem tahan teha koostööd, kui et tõsta oma mina teistest kõrgemale.”
Üks kotisang isa, teine ema pihus. Nende vahel, kandekotis, istumas kaks last – Ülle ja tema noorem vend Eivo. Nõnda läksid Lichtfeldtid suviti Viitna randa. “Mul oli tohutu hirm ärauppumise ees, sest isa ütles alati: pidage meeles! Kui ära upute, siis koju ärge tulge!” muigab Ülle.
Suurim Viitna järvekolmikust sai talle nii selgeks, et võib kinnisilmi kirjeldada saari, mis veepeeglit lõhuvad. Üle 20 aasta tagasi, kui Ülle ja Indrek [Saar] maale kodu otsisid, ootas õige koht Loobu külas, lapsepõlverannast kiviviske kaugusel.
Esimesel koroonakevadel, kui teatriuksed lukku läksid, sai Üllele osaks üllatus. “Sinnani olin kogu aeg tööl ja tööl, ja kui tuli vaba päev, siis kuidas ma lähen kodust ära, kui aed karjub? Tuli tegeleda muru ja aiamaaga! Nüüd jõudsin kodus ära teha kõik, mis teha sai – õu oli kolm korda üle riisutud, potid seemneid ja istikuid täis, isegi puuriidad ära laotud.” Juhtus ootamatu asi – Ülle läks jalutama.
Marssis läbi männimetsa, siis sammus sarapikus, kõndis kuusemetsas, kuni jõudis sohu. Laudtee viis Ülle esimest korda Nabudi järveni. “Täiesti ulmeline koht!” ahhetab ta. “Nüüd on nii, et kuigi mul on ikka väga kiire, siis vähemalt korra kuus p e a n sinna minema.”
Ka lapsepõlverand hõikab teda valjult. Sealt leidis Ülle seltskonna, kellega talisupelda – “Kokku on lepitud, et igal pühapäeval kell 11. Üks härrasmees on jäässe raiunud augu, mida ta hooldab, pannud sinna juurde pakud ja pingi. Ma võin ta nime välja uurida, et talle ajakirjas pai teha!” Ja uuribki – see mees on Sakussaare pastor Hans Lahi.
“Ma vajan seda seltskonda, et vette minna,” tunnistab Ülle. “Oma mehe eest saan viilida – öelda, et ei tunne ennast hästi ja jätan täna vahele –, aga kui on suurem punt, on viilida raskem. Tavaliselt on pühapäeviti “Õnne” võtted, aga kui neid pole, püüan alati kohal olla. Lähen kasvõi natukene hiljem, kui täpselt kell 11 ei saa.”
Teatribussi tagumine iste
Ülle nädalas pole praegu puhkepäevi. Märtsis esietendub Henrik Ibseni poliitiline kiredraama “Rosmersholm”, mille proovid kibedalt käivad, nädalalõppudel võetakse üles kodumaist klassikat “Õnne 13”. Esmaspäeviti, kui paljud teatrid tavatsevad puhata, on Rakvere trupp ratastel, et täita lavasid üle Eesti. Ülle mängib kaasa kuues lavastuses: “Ükskõik millisesse teatrisse või kultuurimajja ma Eestis lähen – igal pool saan näidata nurka, kus ma olen maganud. Me oleme väljasõiduteater.”
Teatribussi tagumises otsas on tavaliselt Ülle koht, kus ta saab madratsile pikali visata, sõidu ajal lugeda-magada. Väljasõitudel andis ta aastaid kaks etendust päevas: hommikul lastele “Pipi Pikksukk”, õhtul vanematele “Täismäng”. “Jah, ka mina vahel väsin,” ei hakka Ülle salgama. “Olen palju kordi mõelnud, et tulen Rakvere teatrist ära, aga välja jõuan ikka sinna, et olen meie teatri patrioot. Mul on lastud väljaspool seda maja väga palju teha: kõik need muusikalid, suvelavastused...”
Rakvere teatris on Ülle mänginud üle 30 aasta. Stoilise rahuga on ta vaadanud, kuidas uued noored kolleegid tulevad viivuks truppi ja kaovad. “Väga paljud lähevad sirge seljaga Tallinna, parematele jahimaadele, aga mitmetest ei ole hiljem midagi näha ega kuulda,” märkab ta. “Jah, meie teatris on vähe näitlejaid, aga samas on alati tööd – ja rolle jagatakse võrdselt, kõik saavad oma võimaluse.”
Vanaisa töötuba heinalakas
“Ma töötan linnas, inimeste keskel,” tõdeb Ülle. “Üksindus on luksus, mida ma vahepeal väga vajan – olen sedasi tundnud väikesest peale. Meie suguvõsa hoidis hästi kokku: ema vennad-õed, isa vennad-õed ja kõik nende lapsed olid nädalavahetustel maal. Mina olin see, kes vahepeal ära kadus, et üksi olla.”
Karjamaale kivi otsa, suure puu okstele turnima. Peidukohti teadis Ülle mitut. Üks lemmikuid, vanaisa töötuba, oli ehitatud lakka – seal seisis treipink, millega taat kõrge vanuseni töötas, toas lõhnas tolmu, saepuru ja kassipissi järele. Miisud tavatsesid lakas poegida, nii et Üllega koos varjusid väikesed metskassid, kes inimest umbusklikult piidlesid.
Lapsepõlv on jäänud kaugele. “Vanusest on väga keeruline rääkida – eriti näitlejana, kes töötab väikses Eestis,” ütleb Ülle. “Laval mängin ikka 25aastast, aga samas viskan nalja, et vanuse poolest olen proua.”
Ta on märganud: “Kuni 30. eluaastani tahavad kõik naised vanemad välja näha. See hakkab pihta juba 13aastaselt, kui tekivad esimesed suured tunded. Kui tulin Rakvere teatrisse, siis mõtlesin, et issand, saaksin ma juba 30, et tunneksin end natukenegi võrdväärsemana oma vanemate kolleegidega – et ka minu sõna midagi maksaks ja mind võetaks tõsiselt. Praegu mõtlen, et ei tahaks enam olla 30, veel hullem 16, et uuesti üle elada muresid, mis olid siis. See, et ma olen juba vanaema, ei ehmata mind!” Kirgliku mäesuusatajana ootab Ülle aega, mil lapselapsed saaksid nii suureks, et seisaksid suuskadel. “Mulle meeldib mõelda, et mul on ees vähemalt 20 täisväärtuslikku aastat,” toonitab ta tuliselt.
Geenidega on Üllel vedanud. Tema lemmikpaigas, kodus Karjapõllul, kõnnib kambreis neli põlvkonda, sest Üllega elavad ta vanemad Einar ja Lembi. “Minu ja Indreku töö on olnud selline, et minu ema ja isa on pidanud meie lapsi hoidma ja kasvatama,” lausub Ülle. “Ma ei kujuta elu teisiti ettegi! Olen siiamaani väga oma vanemate küljes kinni.”
Aleksandra (17) sai tädiks ja Ülle vanaemaks mullu kevadel, kui Barbara (30) sünnitas kaksikud tütred – ning Luna ja Indi esimesed elukuud möödusid samuti maal.
Koduaia tammepuu, kastan ja pärn
Esimene kord, kui Ülle-Indrek käisid oma kodu kaemas, oli õu paksult kreegivõsa täis. Ülle vaatas väravaaugust pisikest puumaja, mis uusi omanikke ootas, ja ütles Indrekule: “See on õige koht, aga edasi astun ma siis, kui võtmed on käes!” Oli 2001. aasta augustikuu. Arhitektist sõbra Raul Vaiksoo abiga jõudis õuele uus, avarate akendega kodu, algsest 1920ndate majakesest sai aga perele saun.
Selles paigas on hea energia, usub Ülle. “Kunagi käis mul külas üks sensitiivivõimetega inimene. Kurtsin talle, et mul on õues mutid ja mügrid, aga tema ütles, et need loomad ei lähe kunagi sinna, kus on halb vägi.” Nüüd hingab Ülle mutimullakuhilaid nähes sisse-välja ja mõtleb: olgu peale, jätkub sellest maast mulle, jätkub teile ka.
Ürgset jõudu hoovab Karjapõllu vaiksetest valvuritest – keset õue seisab sajandivanune tamm, mille tüvest tuleb mitmekesi kinni võtta, et käed kokku saaks; taamal kasvab tohutu kastan, kere kevaditi õieküünlaid täis; väravas päratu pärn. Koos kohaga said Ülle-Indrek kaasa vana õunaaia, kust perenaine keelab langetada ühtki puud. “Kui ise ümber kukuvad, siis kukuvad – mõni ongi pooleks, aga ikka on eluvaim sees. Igal kevadel lõikan nende oksi, poputan ja hellitan neid. Nad ju annavad mulle vilja, kuidas ma võin neid tappa?”
Karjapõllu mets
Puude hingeelu on Ülle endale selgeks teinud. “Minu metsas on praegu ürask sees. Mis tähendab, et mul pole valikut – pean osa metsa maha võtma. Tukkade viisi pruune puid, nii ei saa, tuleb naabermetsa kaitsta!”
Muidugi on ta kurb. Laiad metsasalud, mis Karjapõllu ümber kasvavad, on Ülle ja tema sõprade istutatud. Kaks aastakümmet tagasi laiusid siin põllud, mis pandi ühiselt puupõnne täis. “Nüüd on meil kolmemeetrised kuused, millest keegi üle ei näe, oma tammik ja kaasik, kus kasvavad päris suured puud. Üks meie sõber, metsamees, hüppab aeg-ajalt hoovist läbi, taimed kaenlas. Kuhugi ta nendega läheb, kuhugi nad istutab, ja siis on põnev oodata, mis liike ta üllatuseks tõi.”
Ülle ja Indreku sõpruskond on lai nagu laas. “Kui mehed ühtäkki avastasid, et elu on läinud kiireks – kõik olid korraga isad ja kellelgi polnud enam aega sõprade jaoks! –, otsustasid nad teha rühmituse Isasõbrad. Nüüd käiakse kogu aeg koos: tegelikult on aega küll, kui seda võtta.” Üks päev, mida ühiselt tähistatakse, on 24. veebruar, mil autodesse pakitakse mehed, naised, lapsed, lapselapsed – kokku tuleb 40–50 inimest. Mitu-setu korda on Ülle ja Indrek kohtumispaika sõitnud presidendi vastuvõtult.
Viimased aastad pole kokkusaamist lubanud, kuid tänavu tehakse seda taas. “Hommikul matk, siis isamaalised kõned, luule ja laulud – soovitatavalt kas Isasõprade särkides või rahvariietes,” kirjeldab Ülle naerdes. Temal ripub kapis Kadrina komplekt.
Kus iganes, aga oma tüdrukutega
“Minu sõpruskond ei ole teater,” täpsustab Ülle. “Usun, et need sõbrad, kes jäävad, tekivad sulle kas keskkoolis, ülikoolis või malevas. Teatud vanuses pole enam võimalik inimesega sõbraks saada, ta võib olla su hea tuttav või kolleeg, aga mitte sõber, sest ta ei tunne sind varasemast east. Nii hea on istuda inimesega, keda sa tunned juba 30 aastat! Temaga ei peagi midagi rääkima, võid lihtsalt olla.”
Ülle tuumik on 8–9 naist – “Me oleme juba selles eas, et ütleme “tüdrukut”,” märgib ta. “Me ei helista iga päev, aga iga kahe kuu tagant p e a m e käima koos nii, et reedel saabume ja pühapäeval läheme. Vähemaga ei jõuaks ju midagi!” Samuti on kindel, et kohtumispaik pole ühegi sõbranna kodu, kus perenaine peaks tegema-toimetama.
“Lihtsalt oleme koos,” ütleb Ülle. “Igaüks teeb seda, mida tahab – magab, tantsib, laulab –, ja keegi ei arvusta. Kui tahad, võid oma muredest rääkida, nutta või elu vanduda, ja teised kuulavad ära. Võid öelda tõdesid, ka neid, mis haiget teevad, ilma et keegi su peale kauna kannaks – kõik peab lahenema siinsamas. Oma praeguses eas saan aru, et olen väga rikas inimene, sest tunnen sõpradega sellist vabadust.”
Viimati käisid tüdrukud koos Lõuna-Eestis – “Kusagil imekaunis pärapõrgus imelise pererahvaga,” pole Üllel kohtki meeles, sest sel pole tähtsust. Oluline, et seal oli suitsusaun, tünnisaun ja hüpata sai otse tiiki. Järgmine kord kohtutakse aprillikuus Saaremaal, see aeg on juba lukus.
Rakvere linnavolikogu saal
Kaarjaks seatud laud, mil mikrofonid küljes. Laua ümber ratastel kontoritoolid, mis kõrisevad heledal põrandal. Mullu kandideeris Ülle esimest korda linnavolikokku ja saigi sisse, üks neist toolidest on tema koht.
Teema, mille Ülle kilbile tõstis, on perevägivald – ta oli aastaid Tapa naiste varjupaiga patroon. Oma esimesest abielust sai Ülle õppetunni, et mees, kes ühe korra lööb, jääbki lööma. “Mina ei ole psühholoog, ainult oma kogemusest võin öelda, et sellised inimesed on sotsiopaadid, kes petavad imeilusasti ära kõik teised, kes ümberringi on. Eestlased ütlevad, et teise pere asjadesse ei sekkuta – aga mina ütlen, et kui paistab väiksemgi ohumärk, siis t u l e b sekkuda.”
Ta teab, et sellisest suhtest pääseda on keeruline. “Tekib tunne, et oled läbi kukkunud. Sul on häbi oma perekonna ja sõprade ees,” mõistab Ülle ohvri mõtteid. “Mina pääsesin väga ruttu, sest mul on toetav pere, aga sõpradele julgesin rääkida alles siis, kui olin juba suhtest vabanenud.”
Volikogus on Ülle sotsiaalkomisjoni aseesimees. “Ma ei taha kurta, et asjad on valesti, vaid ise midagi ära teha, et need läheks paremaks,” lausub ta rõhuga. “Hästi kurb on näha, kuidas Eestit praegu lõhestatakse ja lõhutakse, tekitatakse klasse, seisuseid, ebavõrdsust.” Kultuuriinimestele heidetakse ette, et nad on nii vait, tajub Ülle. “Võib-olla kaitseme end sedasi – oma mulli kapseldudes – lihtsalt rumaluse vastu? Minul on ka oma loominguline mull, aga ma ei oska selles enam olla, ilma et ma läheks katki.
Praegu paistab eriti silma, kuidas kõike tehakse selleks, et lõigata poliitilist profiiti, ja kadunud on aated. Äkki muutub midagi siis, kui peale tuleb uus põlvkond – need noored, kes on praegu 15–16?”
Ta pole nõus, kui keegi rehmab, et koroonaaeg on tulnud inimestele kasuks. Ennäe, kui palju aega priilt käes! “Mu ema oli väga haige ja tutvusringkonnas on inimesi, kes on selle haiguse pärast hinge vaakunud ja läinud,” torkab Ülle. “Jah, võib-olla andis koroona aega, et rohkem oma mõtteid mõelda ja teha sisemisi korrektiive, aga selle haiguse mõju maailmale ja majandusele on olnud väga ränk. Me ei tohiks lisaks lammutada oma ühiskonda! Praegu tuleks kõigil seljad kokku panna, mitte tekki enda peale tõmmata.”
Ülle pidurdab, peatub ja ütleb rõhuga: “Ma ei väsi uskumast, et igas inimeses on kaastunde ja headuse tera!”
LIIS AUVÄÄRT
https://eestinaine.delfi.ee/artikkel/95983039/perevagivalda-kogenud-ulle-lichtfeldt-iga-ohumargi-puhul-tuleb-sekkuda