DANZUMEES: Naerda saab küll ja eriti töökolleegidega koos vaadates saab ehk omad hoovad ühisteks arutlusteks

Vaatasin Rakvere Teatri “Kasvatushoone” esietendust selliselt istekohalt, et paratamatult pidevalt nägin silmanurgast ka seda, kuidas lavastaja Hendrik Toompere oma lavastust vaatab. Ta oli ilmselgelt väga rahul toimuvaga, mõnuga 101%ga kaasa elades. Seega see, mis ja kuidas lavale jõudis, oli vast enamvähem nii, nagu tema tahtiski. Mis siis minulgi viriseda, eks.

Esikal näis küll mõni justkui tahtmatu viperus juhtuvat, aga need ei rikkunud kogupilti, pigem andsid aimu nõudlikust režiist ja mitmeti ka nõutavast täppismängust.

Päris enda maitseks seda teatrit siiski ei pea. Pinter polegi “minu autor”, kuid siiski 1 neist, kes kuuluks justkui teatriarmastajate kohustusliku vaatamise nimistusse. Seda enam, et Eestis polegi varem seda materjali lavastatud. Sestap tekitas kahtlust ka pealkirjatõlge…Kasvatushoone? Siin ju kasvatamisega ei tegeleta…Pigem nagu midagi sanatooriumilaadset…Ent kogu see organisatsioon, milles tegevus toimub, ongi autoril nimme huvitav mõttemäng ja tegijate kujundada. Samas ka mingis mõttes sümbolistlik “ametiasutus”. Originaalpealkiri on tegelikult Hothouse, mis on lisaks “soojendatud kasvuhoonele” ka kõnekeelne väljend ja tähendab ka sellist “kuuma maja” kus midagi olulist või suurt teoksil. Mitu korda on seda kirjanduses/teatris kasutatud ka hullumaja kontekstis. Ja natuke nagu hullumaja moodi see siin näibki, kuigi kas hullud on siin töötajad vōi hoopis kliendid? Iroonia kontoriametnike pihta?

Igatahes tabab märki. On patsiendid, kellest 1 on teinud enesetapu või tapetud(?) ja 1 jäänud kellestki rasedaks, aga kliendid on siin “kuningad”(kuigi kahtlaselt nõrgad) ja jaht põhjuste-süüdlaste leidmiseks läheb käima. Publik “patsiente” ei näe, vaid jälgib selle asutuse töötajate telgitagust. Ja üsna kohe saab ka aru, et nende kruvid pole päris kinni ning igaühel oleks nagu mingi oma isiklik agenda ajada. Kusjuures keskmes on direktor ise (Suuman) ja tema ümber siis igasuguseid mehikesi, kes ühtlasi tolle kindlas võimuhaardes, aga tundub, et ka lootusega tolle positsioonile mingistki otsast pragusid sisse teha, et siis ise võim üle haarata (nagu lapsed, kes vanema piire katsetavad). Meeste vahel ainuke naine (Kimmel), kes näib iga mehega natuke ka mingites oma huvides sahmerdavat. Pinteri eluiroonia sees Toompere iroonia ametnike üle.

Sellest kogu lavastusest ja materjalistki õhkub Toomperet. Oli stseene, kus tabasin Toomas Suumani ning muide ka Madis Mäeorgu ja Margus Grosnõid mängimas laval nii, nagu ma kujutaks, et Toompere ise neid rolle mängiks(!)

Olemuselt on see tragikomöödia…ja selle mustemast otsast. Seejuures saab naerda küll palju, kuigi jäi tunne, et mina olen vist siiski veel natuke noor selle materjali jaoks. Eelkõige tundusid ka publikus kõige häälekamad naerjad no selline 55+(?)

Olen viimasel ajal (ja siin samuti) praktiliselt alati vaimustuses Toomas Suumani mängust. Selline tohutu jõulisuse ja üle mōistuse energiaga, mis annavad rahulikumatele hetkedele magusalt mõnusa kontrasti. Meisterlik… MAESTRO ma ütleks! Seevastu mu teatrikaaslase kriitika Toomase suunal näib kasvavat rolli rolli järel, sest temale tundub ta mänguvõttestik hoopis igav, ehk liiga ühte auku. Seekord nii kui nägi, et Toomas jälle kohtlases vanamehest bravuurika võtme peale ütle läks, hakkas ta ka kohe teda tüütama laval. Mina seevastu näen selgelt nüansierinevusi, võtame kasvõi “Tants”, “Tavaline ime” ja siinse- on küll kõik energiavahelduvusega rollid, aga täiesti 3 isemoodi mängu (“imes” ju 2 täiesti erinevat, kellest 1 kohta teatrikaaslane küsis, et kes see on? Samas midagi ju on neis tema tegelastes ka sarnast, aga minu jaoks selline hoogsa ja tagasitōmbuva vaheldumisega mängud just mõjuvadki dünaamilisemalt ja just vaidluskaaslase arvamusele vastupidiselt- huvitavamalt.

Seevastu Peeter Rästas pakkus meile mõlemale taaskord vaimustust, kuigi ka tema on olnud varem oma maneerides kinni ja mis sellest, et need maneerid on piisavalt põnevad nagunii alati, kuid üha rohkem ja rohkem viimastel aastatel tuleb uusi varjundeid tal juurde ning see Kasvatushoone tegelane Gibbs, on lausa täis saladusi. Ka muidu karakterina, aga just ka mängu mõttes. Peetril selline kaval suslik, kelle sees on rohkem peidus kui väljapoole paista.

Marguse mäng on laiema joonega, ent tema tegelase kahepalgelisus tuleb sealt peenelt välja. Jaune vampnaine on keerulisem ja varjavam, kas naised ongi üldiselt või on nad seda vaid meeste silmis…ent ka siin ei saa tema preili Cutts’i motiividest päriselt alati aru, mis omakorda teeb ta üheks huvitavamaks pähkliks selles pähklisegus.

Ametnike kahepalgelisuse üldistus on kahtlemata ka üks kogu loo teemadest. Süü veeretamine, enda tähtsaks tegemine, tunnustuseiha…aga nagu me teame, igasugune nõmetsemine tuleb ühel hetkel tagumikust hammustama ja kuna kellelgi meist pole “see” rauast, siis võib päris valus olla.

Imre Õunapuu rollid on marginaalsed, aga sarnastest tegelasenimedest hoolimata nagu päev ja öö.
Naerda saab küll ja eriti töökolleegi(de)ga koos vaadates saab ehk omad hoovad ühisteks arutlusteks…ja kuigi siin suurem osa mängust ongi üleelusuuruses, on nendes allegooriates ometi paralleelidetõmbamisteks hulgaliselt võtmeid.

Roomet Villault taas väga hea ja kaasamängiv valgukujundus (nii toonidega kaasamängides, aga eriti kui kusagil geomeetria tekkis, siis mõjus silmipaitavalt), Illimar Vihmaril on lavakujundus huvitavalt lavastuse mõttes väikest ruumi lihtsalt ja kiiresti muutev, aga mõned asjad jäävad natuke arusaamatuks ka, nagu valimiskabiinidelikud kõrvalboxid või siis lihtsalt ei suutnud mina seda sidust lahtimõtestada (viide “aksidele”, aga kontoriruumi võtmes?). Kavalehelt muide leiab lavastaja maali, mille seotus looga on igati kõnekas-sellel on suur punane kass, kes jälgiks nagu nukumajas toimuvat, ainult selleks nukumajaks oleks nagu hoopis inimeste hoone…Kasvatushoone? Lisaks saab sealt lugeda ametnike linnukeele lahtiseletusi ning Hendriku mõtestust lavaloo kõnekusest tänapäeval ja sedagi just eelkõige läbi nähtuse nimega “ametkondlus”.

Polnud ju ka otseselt halb teater, kuigi jah mitte päris minule. Esteetiliselt ju küll, sest lahtimuukimist pakub, mängu siin on ja lavastajakätt ka, seega ilmselt lihtsalt tuleneb selline tunne ikkagi materjalist (mind see nii palju vist lihtsalt hetkel ei kõneta iga päev ise hoopis laboris töötades ja mitte klassikalises kontoris-ametkonnas…kuigi kokkupuudete ja karjääriajaloo tõttu igati tuttav…ilmselt kõigile)…

Muide, Toompere on lavastanud Rakvere Teatris tervelt KAKS 21.sajandi Eesti teatrite TOP20 parimat lavastust- “Toatüdrukud” ja “Rosencrantz ja Guildenstern on jälle surnud”… Jätkame uute “sellise taseme ootamist”, kus kõik kokku plahvatab. Seniks oli see ka ühe õhtu meelelahutuseks ja kaasamõtlemiseks ning näitlejate, nagu ametkonna bürokraatiasupis siplemisemängu nautimiseks tore (kummaline sõna siinkohal kasutada, arvestades pisut üllatavatki lõppu, mis muide annab veel nii mõnegi küsimuse lisaks!) ja üldsegi mitte “tavaline” (positiivses mõttes). #7

DANZUMEES
https://www.instagram.com/p/CVNslHxtUt1wFJU-niylUm2msSr9nfExog50J80/