ANU VIITA-NEUHAUSI INTERVJUU Natali Väliga: «Oskus mööblit teha oli minu pikaaegne unistus»

Rakvere teatri näitleja Natali Väli otsustas minna kodust ligi kahesaja kilomeetri kaugusele Viljandi kutseõppekeskusesse ja õppida selgeks mööblirestaureerimise.

Kõik sai alguse tooli pildistamisest millalgi 2015. aasta suvel, kui Natali (36) klõpsutas Barcelonas Gaudi muuseumis fotosid. Teda tabanud inspiratsioon oli sedavõrd tugev, et kunstniku kujundatud toolid panid naist ennastki soovima. «Kui tore oleks ise disainida mõnd mööblitükki: lauda või tooli.»

Selline tahe ei tärganud temas aga esimest korda. Natali sünnikohas Gruusias on nimelt selline komme, et kui laps tähistab esimest sünnipäeva, seatakse lauale erinevad vidinad. See, mis lapse tähelepanu paelub, annab vihje lähedastele. Sinna suunda see laps kaldub - niiviisi usutakse. «Mina valisin plastiliini,» meenutab näitlejanna.

Käbi ei kuku kännust kaugele, sest Natali ema on õppinud Gruusias maalirestaureerimist. Ema maalitud lõuendite eriline ilu on tütrel siiani meeles. Kutse püsis näitlejannal hinges, sest aastate jooksul on õpitud kursustel fotokunsti ja voolitud keraamikat. Veelgi enam. Natali on visandanud joonistusi söe ja hariliku pliiatsiga, mis klades võõra silma eest varjus.

Unistused täituvad?!

Möödunud kevadel sattus kahe tütre ema rääkima koolivennaga Viljandi kultuuriakadeemia päevilt. Artur Linnus jutustas Natalile silmade särades metsas uitamisretkel sündinud hetkeotsusest minna metsandust õppima. Järgmisel päeval viiski dokumendid kooli sisse.

Näitlejanna pajatas mehele oma soovist ja nii selguski jutuajam ise käigus, et semude ühine tuttav õpib Viljandi kutseõppekeskuses mööblirestaureerimist. «Olin kuulnud, et selline võimalus on Haapsalus ja Tallinnas. Viljandi tuli mulle üllatusena.»

Nii juhtuski Nataliga sama, mis Arturiga. Ta tundis sellist tõmmet, et juba järgmisel päeval läks kooli koduleheküljele asja uurima.
«Ma ei analüüsinud ega juurelnud. Läksin seest põlema,» sõnab ta. Sellega on kõik öeldud, sest Natalile meeldib kuulata oma sisehäält. Kõik näib klappivat.

Suur sisemine põlemine

Kuna Natali ema elab kahe linna keskpunktis asuvas maakodus, saab ta vajadusel tütretütarde järele vaadata. Ja Natali mõistis hinges, et kui tüdrukud on hoitud, pole ületamatut.

Nii otsustaski ta kevadel kirjutada Viljandi kooli huvijuhile ja maikuus toimus video teel kooli lahtiste uste päev.
«Asjad taanduvad lihtsatele tunnetele, kas säde tekib või mitte.» Temal tekkis kooliga veelgi suurem side.

Tasapisi hakkas naine maad kuulama: kuidas suhtuvad kooli minekusse lähedased ja teatrirahvas? Küsis kõigilt tugisammastelt, kas nad toetavad seda mõtet?
Heakskiidud tulid, aga endal jagus kõhklusi. Mõistus hakkas vabandusi otsima, sest väljakutseid jagus sügisesse küllalt. Oktoobris naasis ta lapsepuhkuselt teatrisse ja tööd oli piisavalt. Kunagi varem polnud ta pidanud kohandama teatritööd emadusega.
«Mina tahtsin aga enda ellu sisse tuua veel ühe tegelase - Viljandi kooli. Korra mõtlesin veel oodata, lapsed kasvavad ja saan endale aega juurde. Ju siis see põlemine oli nii suur, et mul tekkisid lahendused,» tõdeb ta.

Üks ootamatus ajab teist taga

Sisseastumisavaldused tuli esitada juuni lõpuks, jaanipäev veedeti maal ja Natali mõtted tiirlesid mujal. Ühel päeval last lõunaunne pannes virgus ta ehmatades - issand, mis kuupäev täna on? Õnneks oli veel mõni päev aega, aga Natali taipas. «See miski mind ei jätnud. Mõtlesin, kui nüüd ei tee - siis ei teegi. Võtsin telefoni ja saatsin kooli sisseastumisavalduse ära.»

Mõne aja pärast saabus vestluse aeg e-postkasti. Sinna, mida Natali just väga tihti ei vaata ... Ühel hommikul avastas näitlejanna kirja, kus oli must valgel ära toodud, et teda oodatakse kell kümme jutuajamisele. «Vaatasin kella ja sain aru, et pean poole tunni pärast olema Viljandis vestlusel.»
Miski, millest Natali nii kaua oli mõelnud, mida kaalunud ja tahtnud ... võis käest libiseda.

Koolist öeldi, et teda oodatakse, ja nii kimaski ta Viljandi poole. «Olen mõelnud, kui märgiline sõit see oli. Asjad kulgesid nii, et kui mina läksin uksest sisse, siis viimane vestleja tuli viis minutit tagasi välja. Minu järel ei pidanud keegi ootama,» lausub Natali.

Vestlusel kinnitus tõde: ta on õiges kohas. Naine kõndis mööda imeilusat koolimaja, kutseõpetajad Anneli Silm ja Kalmer Lind on sellise energiaga, et ta oli raudkindel - see on tema kutse, kool ja eriala.

Kõik on kirg

Nüüd ongi Natali järgmised kaks aastat Viljandi kutseõppeasutuse mööblirestaureerimise kaugõppetudeng.
Möödunud kuudele tagasi vaadates nendib naine, et kõige suurem üllatus on ikkagi see, kui väga-väga see kõik talle meeldib. «Kuidas ma ennast nii vähe tundsin, et varem selleni ei jõudnud.»

Emotsionaalse inimesena tunnistab naine, et puud käes hoides või järi nikerdades valdab teda tunne, et on sellesse kõigesse nii kiindunud. Armujoobumus paneb väsimatult tegutsema.

Alles hiljaaegu naasis ta hilisõhtul Kohtla-Järvelt etenduselt ja ärkas kell kuus, et sõita Viljandisse kooli. Tosina tunni pärast vuras koju tagasi, et järgmise päeva varahommikul mudilased lasteaeda viia.

«Tundub hullumeelne ja pöörane, aga sõlmisin endaga kokkuleppe, et elan nädal korraga, sammhaaval. Kui mõtlen plaanid läbi, saab kenasti hakkama.»
Natali sõnul kinnitub igal koolinädalal üha rohkem teadmine, et see kõik on nii äge. «See täidab mind. Mu meelest on nii, et kirg paneb tegutsema. Tunded võrdub lahendus, kiretus vabandus.»

Talle annavad väga palju energiat tema kursuse kümme naist, kellega koos on tekkinud tajutav sünergia, teinekord tekib tunne, et omavahel tuntakse aastaid. «Meil on koos hästi mõnus,» on Natali oma inimestele tänulik.

Kaunis ja uhke järi

Detsembris see juhtuski - Natali koges midagi täiesti erilist. «Saime saarepuupalgi,» meenutab ta. Natali nuusutas, vaatas, imetles. Ilusal saarepuul looklesid oksamustrid. Tasahilju hakkas naine suure pühendumusega uhkest lehtpuust nikerdama päris oma järi. Uhke pink valmib ja leiab oma koha Natali kodus. «Kujutan seda ette suures toas,» lisab õpilane.

Selle töö meisterdamine on talle ka endast palju jutustanud. Kas kannatlikkus troonib tema iseloomu? On ta nokitseja - kas kõik peab olema viimseni paigas või lubab endale eksimist, ümber tegemist või loobumist? «Olen pigem nokitseja,» teab näitlejanna.

Naine on muutnud oma vaadet ka tarbeesemetele ja mööblile: nüüd vaatleb ta puitu, innustub stiilidest, huvitub meistrist. «Mulle kõik see nii väga meeldib. Tekib väikestviisi professionaalne kretinism .»

Mõlemaga saab olla kirglik

Natali naudib õppimist ja võtab asja tõsiselt. Koolis meenuvad küll lapsed, aga mõnikord ununeb isegi söömine. Ta suudab end täielikult välja lülitada. «Kirg, kirg, see pole muud, kui sellega käib praegu kaasas suur kirg,» iseloomustab ta.

Kui oled lavale sündinud, siis kutse vastu ei saa. Näitlejanna lausub, et tema ei läinud mööblirestaureerimist õppima selleks, et teha endale tool või naabrinaisele laud. «See on midagi rohkemat. Soovin, et sellest saaks midagi enamat.» See ei tähenda loobumist või kaugenemist teatrist ja näitlemisest. «Näitlemine on ürgne arm astus minu sees. See annab ja õpetab mulle veel midagi, pakub palju. Üks ei välista teist.»

Teatril ja mööblirestaureerimisel on tema meelest isegi ühist - asjad tuleb läbi mõelda. Detailid ja peensus on mõlemal puhul ülitähtsad.

Teatris - kaduvas kunstis - on muidugi nõnda, et lavastuse loomekulg nõuab näitlejalt tunnetamist ja samas arvestamist teiste tagasiside ja arvamusega.
«Sul puudub võimalus samm kõrvale astuda ja hinnata asju objektiivselt. Mööblit tuleb teha mõttega, järiga pole nii, et natukene tuli välja ja veidi mitte. See peab püsti püsima,» sõnab ta. Kui teed midagi oma kätega ja mööblitükk saab valmis, on nii köitev see, et seda saab näha, katsuda ja puudutada.

Alanud aasta plaanide kohta lausub Natali, et tahab panustada koolile ja õpingutele sada protsenti.
«Kõige suurem soov, mida taotlen ja palun, on see, et jõuaksin kõik asjad õigel ajal ja õiges kohas valmis. Et suudaksin elu korraldada nii, et mind jagub nendesse kohtadesse, kuhu vaja.»

ANU VIITA-NEUHAUS
https://naisteleht-digi.ohtuleht.ee/1052422/ponev-rakvere-teatri-naitleja-natali-vali-opib-uut-ametit-tahan-osata-ise-mooblit-teha